Kellel vähegi võimalik on, soovitan kindlasti islandi hobustega ratsutada. Esiteks pakuvad nad oma nunnususega silmailu ja teiseks on uskumatult… mugavad, paremat sõna nagu ei tule pähe hetkel. Eile igatahes avanes mul lõpuks selleks võimalus, olen terve siinoldud aja seda oodanud ja ei pidanud absoluutselt pettuma. Minu ratsutamiskogemused jäävad küll aastate taha, viimati istusin vist hobuse seljas kaks aastat tagasi jaanipäeval ja siis ka kõigest õppisin selga hüppamist ilma kõrvalise abita ja sõiduks ei läinud. Seetõttu olin eile veidi närviline ja galopeerides keeras veidi sees, kuid see hirm oli samamoodi hea hirm, täpselt nagu tänane lihasvalu on nauditav.
Sinisilmne kaunitar, kellega sõitsin oli 17-aastane puhtavereline islandlane, kellel nimeks Framtið, mis eesti keeles tähendab tulevikku. Iseloomult on ta kangekaelne ja jonnakas ning sadula selga panemise peale otsustas ta mind hammustada, kuid kui lõpuks aru sai, et ega ei ole pääsu enam kuskile, siis hakkas ta ka sõna kuulama ja piitsa ei pidanud kordagi kasutama.
Meie kahetunnine retk viis kõigepealt läbi jõe, seejärel üle lahe, mis madala veetaseme tõttu liivaväli on ja edasi piki rannajoont. Ilmaga üldiselt vedas, kuigi tuul oli hooti nii tugev, et pani lausa muretsema, et ega see sadulast ei vii.
Ratsutamine on nagu jalgrattasõit, nii et umbes peale kümmet minutit sain esialgsest krambist lahti ja suutsin hobuse liikumisega ilusti kaasa minna, kuigi käiguvahetused käisid tal hooti nii kiiresti, et ajas lausa segadusse. Eriti kuna islandi hobused on nö viiekäigulised. Neile iseloomulik tölt on aga eriti mugav – nagu istuks tugitoolis.
Siinsete hobuste tõu puhtuse eest hoolitsetakse kindlameelselt – Islandile ei tohi sisse tuua ühtegi hobust ja siit lahkunud kohalikud ei tohi enam kunagi naasta. Tänu sellele on araabia hobuste kõrval siinne tõug maailmas kõige puhtam.
Islandil algas eile ametlikult suvi. Ei lasknud ennast isegi kolmapäeval sadanud lumest takistada ja algas sellegi poolest. Suve algus on siin suur püha – tehakse kingitusi, poed ja pangad on kinni ja kolmapäeva õhtul on inimesed väljas pidutsemas. Kevadet ja sügist siin paberite järgi ei olegi.
Vulkaanist ka siis paar sõna. Igasugused hirmujutud sellest, et välja ei soovitata minna ja kui see hädasti vajalikuks osutub, siis peab respiraatorit kandma, on vale puha. Tegelikkus on see ainult mõnedele talunikele, kes otse vulkaani kõrval elavad. Mina ei ole veel ühtegi tuhapilve näinud, taevas on hele-helesinine ja kuigi täna hommikul nägin kuskil uudist, et Islandil on lennujaamad suletud, siis lennukeid oli taevas ikkagi omajagu. Tuule pöördumist ja tuha Reykjaviki piirkonnale kandumist on terve nädal ennustatud, aga siiani ei ole veel muutust toimunud. Vulkaanist endast on saanud kõva turistilõks, kuhu korraldatakse hirmkalleid ekskursioone ja saab isegi helikopteriga selle kohal sõita. Paar nädalat tagasi küll said kaks turisti seal surma, mitte küll otseselt vulkaani tõttu, vaid sõitsid kuskile läbimatusse kohta ning külmusid. Siin ei tasu kindlasti autoga kuskile teadmatusse kohta sõita, kuna mobiililevi on suhteliselt nigel (kui Esjal ronimas käisime, siis ka seal näiteks puudus signaal) ja kui tee järsku otsa saab ja kinni jääd, siis on jama käes.
See on amet, mis ma endale küll vist igiammu olen saanud ja ega ma sellest lahti saada ei taha, sest sõita meeldib mulle rohkem kui juua. Igatahes, miks see üldse märkimist väärib, et ma sel laupäeval kaine autojuht olin, on see, et teadaolevalt mujal riikides ei ole päris nulltolerants roolis promilliga olemisel (Islandil on see vist 0,4 vms… ma nagu kuskilt ükskord lugesin) ja peale väikest drinki on täiesti normaalne sõitma minna. Kuna mina olen ikka Eesti Vabariigi uhke kodanik, siis ma jään siiski seal kehtivate seaduste juurde (kuigi kui ma oleksin kakskümmend, siis vaevalt, et mulle siin alkoholi müüdaks lihtsalt sellepärast: „… minu kodumaal tohib küll alates 18. eluaastast viina osta“). See-selleks.
Mind hakkas asja juures häirima see, et inimesed tulevad ikka oma jutuga, et mis see üks klaas ära ole ja no ei saa sa sellest mingit kõva promilli. Ma sain täitsa kurjaks juba. Mul ei tule pähegi autovõtmeid käest kiskuma hakata, kui keegi siin peale klaasi veini otsustab autoga koju sõita. Palun väga. Kui teil see seaduste ja ühiskonnanormide poolest lubatud on, siis anna minna, aga ma ei hakka endale mingeid rumalaid kombeid vägisi külge pookima.
Ma täiesti nõustun sellega, et inimene võib õhtusöögi kõrvale juua klaasi veini ja on täiesti võimeline autot juhtima. Ja kui riigis ei ole probleemiks joobes juhid ja ülepäeviti ei ole uudised, et jälle keegi purjus peaga sõitis millelegi/kellelegi otsa/surnuks/vigaseks, siis pole vajagi hakata parandama midagi, mis katki pole.
Aga meil kallil isamaal on selle koha pealt küll katki ja parandamiseks tulebki luua nulltolerants ja kriminaalkaristus kaela väänata.
Jutt sai nüüd väga äkki otsa, aga mul pole rohkem midagi öelda... kui siis ainult, et sõitke kaine peaga.
Ilma- ja autojutule jätkuks: ükspäev selle suure tormi, tuule ja vihmaga rühkisin linna poole, sõidab mingi auto vastu ja tuututab (ma tõesti ei tunne selles linnas mitte kedagi, kes mind nii tüütult tervitada võiks). Hästi kurjaks ja mõtlesin, et ta võiks seisma jääda ja autost välja tulla ja siis ma teeks talle Peeter Oja. Nüüdseks mu raev on lahtunud, aga sel hetkel olin ikka püha viha täis. Ja see tuututamine on siin suht populaarne, nad ei ole ikka üldse harjunud, et kõnniteedel inimesed käivad ka. Imeasi olen.
Alles nüüd hakkab Islandi ilm oma tõelist palet paljastama. Eestis on kevadilmad küll ka suhteliselt heitlikud, aga siin kisub asi juba meeleheite piirimaile. Eelmisel nädalal näiteks oli fake-kevadilm, kui aknast lausa kutsus päikese kätte peesitama, aga niipea kui uksest välja astusid lõikas teravalt külm tuul ihusse. Jalutuskäikudel ei aidanud sooja saamiseks isegi kiirkõnd – kuigi mu sammumeeter pani kolmandiku sammudest jooksu arvele, soojem sellest ei hakanud. Laupäeva hommikul välja minnes pakkisin siis ennast kubujussi kostüümi, esialgu tundus see kõige halvem otsus üldse, sest järsku oli päriselt kevad väljas ja soe. Kuid siis sain jälle õpetuse, et siin ei tasu ilma suhtes kunagi ennatlikke järeldusi teha. Poole tunni pärast oli juba väiksemat sorti lumetorm, millele järgnes taas soe päikesepaiste, siis rahe, lumi, päike, pilved, külm tuul, lumi, soe tuul, kuum päike ja see tempo, milles need muutused toimusid oli lausa uskumatu. Mina näiteks sellist kiirust ei usuks, kui poleks ise läbi elanud.
Lisaks olen ma siin veel tunda saanud kahte täiesti uut tüüpi vihma – esimene neist on siis selline, et käid ja käid, mitte mingit vihma ei tunne, aga kui sihtkohta jõuad, siis mingil imetabasel moel oleksid justkui veest läbi kõndinud. Teine on aga vastupidine – tunned kuidas vihma sajab, näed kuidas vihma sajab, aga salapärastel põhjustel jääd täiesti kuivaks. Ja muidugi on esindatud ka kõige tavalisem vihm, mille piisad teevad lausa haiget, nagu keegi loobiks herneid vastu nägu ja ootuspäraselt oled ka läbimärg.
Täna on see on viimane ja eile oli teine. Homme loodetavasti on kevad tagasi, mis siin ka paar päeva vältas ja ma ennatlikult (jälle astusin samasse ämbrisse) kummikud kuskile kapipõhja peitsin.
Nüüdseks olen pea pool aastat eemalt Eesti uudiseid lugenud. Kui esimesed nädalad-kuud olid seal esinevad näod mulle tuttavad, siis mida aeg edasi, seda enam tekib sinna inimesi, kes on täiesti võõrad. Enamus neist on pärit igasugustest tõsielusaadetest, mis on nii kohutavalt populaarseks saanud. Ma ei saa, mis ometigi viib inimesi ennast sellisel moel eksponeerima ja kuidas see kuulsuseiha nii suureks on kasvanud. Dekolteega üritatakse viieteistkümnest kuulsuseminutist meeleheitlikult kakskümmend välja venitada ja niipea, kui järsku ükspäev enam ei leia end tabloidi esilehelt, siis tuleb kiiresti järgmisesse saatesse minna ja oma isiklik elu kõigile paljastada. Piinlik on lugeda. Saated on kõik ju USAst sisse ostetud ja vaadatakse, et oh seal ju inimesed teevad samamoodi. Võrreldes aga rahvaarvu, siis Eestis teed sa endale sellega kustutamatut kahju, USAs oled reaalselt 15 minutiga unustusse vajunud.
Minu jaoks täiesti tundmatud näod kuulutavad nädalast nädalasse, kuidas nad nüüd oma pruut teist, kolmandat, neljandat korda enam ei peta. Tundub, et nad kõik järgivad ühte kulunud ütlust: „There is no such thing as bad publicity“. Reklaamitakse ennast nii hea kui halvaga nii kaua, kuni ühel päeval järsku on tekkinud illusioon, et nüüd ma olen nii äge küll, et võin oma piltide avaldamise ja intervjuu eest raha küsida, mille peale nad lihtsalt välja naerdakse.
Ega ei saa üle ka printsessidest, kes muule maailmale näitavad, et eesti naised on ainult rikka mehe otsingul, siis imestatakse, miks need inglise poissmehed Hollywoodis ainult ühe asja peal väljas on ja kirtsutatakse nina. Võib arvata küll, et ega see pool välja ei jõua ja reklaamime end rikka kultuuri ja uhke vanalinnaga, aga millegipärast välismaalased teavad Eestit ikka ilusate tüdrukute ja peopealinna poolest, mitte kui Skype’i kodumaana. Kena küll, et on ilusad inimesed, aga see mulje on pigem negatiivse alatooniga ja ma pean vastu raiuma, et ma ei ole siin rikka mehe jahil, vaid võtan endale kodumaale naastes eesti mehe ja saan kartulikoorevärviliste juustega lapsed.
Et nüüd algus ja lõpp kokku omavahel ka läheksid, siis tabloide vaadates jääb Eestist ikka teine mulje, kui ise kohapeal viibides, nii et ei tasu alahinnata stereotüüpide teket, kui ollakse näinud vaid kildu tegelikkusest.
Jutu mõte on siis selles, et nii väikese rahvaarvuga oleme igaüks oma riigi peegel, nagu laps kodu oma ja ei tasu ennast maha teha.
(Ja Karlile – sain küll sinu printsesside sissekandest inspiratsiooni, kui seda kahtlustad.:))
Tulesaare lastele kohaselt meeldib siinsetele lastele ilmselgelt tulega mängida. Nimelt pandi täna põlema otse minu akna all suure jalgpalliväljaku suurune plats. Ei põlenud küll terve plats, vaid pigem nägi see välja umbes nagu Eesti Vabariigi 90. juubeli puhul tehtud tulemäng, välja arvatud see, et mingit sõnumit sealt välja lugeda ei olnud võimalik. Lagendik ise on tüüpiline Islandi kivine ala, mille ühes ääres jookseb oja.
Asja juures on kõige hullem see, et täna on suhteliselt tuuline ilm, mis sädemeid ringi lennutab ning tuli on väga majade lähedal. Tuletõrjel võttis kohale jõudmiseks aega umbes 15 minutit, lisaks otsisid nad veel 5 minutit ligipääsu.
Kahjuks mu fotokas tegi nii haledad pildid, et neid ei ole mõtet isegi jagada.
Today I'm proud to welcome a guest in my blog - Sophie. She has been kind enough to write her version of our epic journey to the top of Mount Esja. Enjoy and those who can - compare.
So sit back, relax and travel with us!
Hey everybody!
You might not know me yet. My name is Sophie and you can find me on some of Liina's pics I suppose. The reason why I write into that blog is simply because the „chief“ asked me to! ;) And it’s fun, by the way.
So, let’s get to business.
There’s a lot to tell about our trip to the top (or better said nearly-top in my case) of Esja, the „local mountain“ of Reykjavík. I guess it’s best just to begin with the beginning.
At first it had been the plan to start the tour at about half past nine o’clock. But since there were a few unexpected incidences like ripped trousers and serious stuff like that, I – as the last one to be picked up – had to wait until 10.15 for my fellow travelers to come. I should maybe also say that at first we estimated to be back from the whole trip around 1 pm and I am really glad that I managed to get off duty at my Au-Pair family, because at the said time we were to be found pretty exactly halfway to the top...
After we arrived at the base we went off nearly right away. In the wrong direction. So, after a nice little detour we managed to find the right path again back at the beginning. Like this we all were already warmed up and the shoes had gotten their first layer of stinky mud. Especially Liina was obviously very happy about that. Who would want white shoes anyway? ;)
But she was not the one who was dressed in the most inappropriate way. She got beaten masterfully by our Japanese fellow girl Yoshimi, who went up Esja with higher-heeled (not really high-heeled) boots, tight jeans, about 5 shirts and two shoulder bags. My deepest respect for making it up to the top with this equipment!
The first part of the ascent – described with „one boot“ on the map – was a bit exhausting because Liina started off in her usual running-pace, but not difficult. We made our first stop at a little river to taste the water. It was really refreshing and clean. And it didn’t even smell sulphurous like the tap water almost always does.
Daniel and Riikka then started to torture me with eating chocolate bars. As I am doing this funny fast-thing where I don’t eat any sweets until Easter, i could only enjoy the smell... :P
The part with the „two boots“ on the plan was maybe a bit steeper and the paths were not as well maintained as at the bottom but it was still no problem for us to climb up. The real difficulty started at the „three boots“ level. Maybe it was because none of us had more than two boots?
But maybe it was also because of the partly 90 degrees inclination in addition to the snow and ice between the rocks? Who knows...?
Riikka and I started to scout the heights first and soon came to the conclusion that it might be a lot easier to get up, then it would be to get down again. And even going up was everything but a piece of cake!
You would suddenly find yourself stuck in an icy depression with no foothold and unable to penetrate the walls with your fingers. When you then looked down below you and realized that if you got going here you would not be able to stop yourself for some painful looking hundred meters, you started to think about things, that usually only get mentioned in testaments.
After some time I decided to split up with the group to search for the „real path“ which I thought I had found. In the end, it led to a dead end that was nowhere nearer the top than where I had been before. The only difference: I couldn’t hear or see anything of the others. Scary experience. I was only waiting to hear somebody scream and fall... Thankfully I didn’t hear anything, obviously. Because they had had the same thoughts and had been calling for me...
Anyway I decided that it would probably be best if I found my way back to the „three boots“-sign and look where the others are. I could only find Daniel and Yoshimi sitting up somewhere on the rocks. They then called down to me, that Riikka and Liina had gone up to the top to look for the real „real path“. Riikka might also have had a bit more motivation to go for the top because it was practically her last chance to go there before she went back to Finland. And who knows if, or when she will come back to Iceland again...
I for myself was pretty fed up with the top and decided not to spend the next half hour in fear of death, but to rather eat my cheesebread. A good decision I think.
Nevertheless Daniel and Yoshimi headed to the top too, after Riikka came down the supposedly „real path“. Pretty much the only thing indicating it, was a rope that was nearly invisible from the bottom... Lucky us, climbing everywhere but there.
After those two vanished from sight, me and Riikka were waiting some time for Liina to show up. In vain, because she had gone down a pretty straight way – not quite the easiest one i think, but okay. So we met up with her a bit further down on the path.
Daniel and Yoshimi obviously decided to enjoy the view a bit longer and since we couldn’t reach them on the phone, we decided to go back down. Main objective was, that both Riikka and I were supposed to be home at 4 pm – which Daniel knew.
I did feel pretty bad leaving them behind on the mountain (after all people died up there), but I didn’t really know what else to do. We also asked one mountain-runner that rushed down past us and he told us that they had been alright, when he had seen them last.
So we continued descending and finally ended up at the bottom with wobbly knees and pretty exhausted. We were all looking forward to the next day...
When we wanted to leave with the car we were thinking about how to deal with the missing crew-members and decided to leave some money for the bus behind and write Daniel an SMS about the hiding-place. The plan failed due to the fact that Daniel had left his phone behind in the car. Wonderful!
Liina, as the only one who was able to delay had to stay behind with their stuff and wait for them while Riikka and I drove off to our workplaces.
Later Liina told me that she had had to wait for nearly two hours for the others to finally find their way back down the mountain... Explanation: they didn’t expect anybody to wait for them. Haha.
I wonder why all our trips end up strange like that... But anyway, as long as nobody got seriously harmed, I would go with the opinion of the view being worth the troubles. And I guess the pictures give proof to
… kevad siin. Ehk siis Islandil on ilmad nii kevadised kui üldse olla saavad. Neljapäeval käisime matkamas. Reykjaviki lähedal asub Esja mägi, mis on nii turistide kui kohalike seas populaarne koht. Niipea kui ilmad ilusaks lähevad, on mägi inimesi täis. Kuna läksime juba hommikul, siis oli parkla veel suhteliselt tühi, kuid peale lõunat oli seis juba hoopis teine.
Igatahes on teekond mäe tippu päris pikk. Meeles tuleb kindlasti pidada, et minu mäekogemused piirduvad Suure Munamäe ja Viidumäega, nii et päris objektiivne ma hindama ei ole. Alguses oli rada kena ja lai, kuid mida edasi, seda kitsamaks, kivisemaks ja märkamatumaks see muutus, mistõttu lõpuks selle ka täiesti silmist kaotasime.
Loodus oli seal kirjeldamatult ilus, nii et ma ei hakka üldse üritama ja võite kõik pilte vaadata. Rajal oli kolm raskusastet, mulle isiklikult oli esimene juba päris väsitav, kuna Lossivallidel üles-alla jooksmine just päris mäeks sind ette ei valmista. Nagu selgus, siis teine ja kolmas tase ei olnudki mitte võhmale võtmise poolest rasked, pigem oli raskusi tasakaalu hoidmisega. Üleüldse meenutas kogu see retk arvutimängu, kus iga natukese aja tagant level kõrgemale said – lugesime kokku seitse taset, millest viimane tähendas seda, et järsu mäenõlva peal kive pidid otsima, sest õhukesel lumel ei olnud mingit pidamist (kuuendal tasemel olid kivid puhtad, seitsmendal aga jääga kaetud). See-tõttu lõpus mingi hetk toimus hargnemine – kes otsustas alla tagasi minna ja kes ikka veel need viimased paarkümmend meetrit läbida, et tippu jõuda. Muidugi poleks olukord nii keeruliseks osutunud, kui oleksime rajal püsinud, kuid pruunid ketid hallil kaljutaustal just silma ei hakka ja järgnesime kellegi teise hullumeelsetes jalajälgedes. Tagantjärgi mõeldes ei tundugi see nii ohtlik, aga oma üksiku kivi külge klammerdudes oli mingi hetk küll tunne, et üles pole enam võimalik minna ja alla minek ei tule kõne allagi.
Viiest kaks lõpuks sinna tippu ka jõudsid – mina ja Soome tüdruk. Päris uhke tunne oli küll. Veel parem aga siis, kui olin all tagasi, kuna see ei osutunud mitte palju kergemaks. Alustasime alla minekul õigel rajal, aga – üllatus üllatus – kaotasin selle taaskord silmist. Aga sellest peaaegu 90 kraadisest seinast ma kuidagimoodi alla sain ilma ühegi äparduseta. Peale seda eksimist õnneks jõudsin juba õigele teele, mis ülejäänud osa oli õnneks piisavalt silmapaistev. Nagu välja tuli, siis olin väga otsetee leidnud, sest teised oli minust kõvasti alles kõvasti kõrgemal, mis andis hea võimaluse veidi pehme sambla sees päikest nautida. Ilmaga vedas väga – ilus päikesepaiste ja 12 kraadi sooja.
Numbrites on siis meie retk selline: läbisime 10 km, alustasime 51 m merepinnast ja kõige kõrgem koht 826 m, kokku kulus viis tundi.
Tegelikult ma tahtsin siia juurde ka Jaapani turistist kirjutada, aga läheb pikaks, sellest teine päev.
Paljulubav rada alguses (level üks)
Ja hakkas aina kitsamaks minema (level kaks)
Level kaks
Kui tundus, et ei saa enam alla ega üles, aga vähemalt vaade oli ilus (level kuus)
Eile, 13. märtsil, käisin heavy metal kontserdil, mis toimus sellises rokiklubis nagu Sódóma. See oli minu jaoks täiesti esmakordne kogemus ja seetõttu läksin eelarvamustega, et mulle see asi peale ei lähe ja üle kahe loo ei kannata kuulata. Reaalsus osutus aga hoopis teiseks, nagu ma hiljem aru sain, olin ka täpselt õigel hetkel kohale ilmunud, sest esimesed bändid olid ilma rütmita lihtsalt mikrofoni karjunud (mis, ma pean ausalt tunnistama, oligi põhimõtteliselt minu ettekujutus sellest muusikast).
Igatahes, esimene bänd keda esinemas nägin ja eelkõige kuulsin oli Westiria, kelle muusika oli veidi popilikum kui järgnevatel bändidel ja ilmselt seetõttu mulle ka rohkem meeldis, eelkõige põhjusel, et sain aru, et lauludel on ka sõnad. Laulja oli selline tüüpiline iluspoiss, aga kuna siiski metalbändi iluspoiss, siis muidugi needistatud. Ülejäänud bändimehed olid suured ja karvased viikingid, eriti üks pikkade blondide juustega pesuehtne viiking.
Järgmine bänd mulle mingisugust muljet ei avaldanud, nii et siinkohal sellel ei peatu. Kolmas aga oli visuaalselt juba nii silmatorkav, et on mainimist väärt. Kõhnakesed noored poisid olid oma näod väga värvikirevaks teinud, juuksed olid muidugi poolde selga (v.a. trummar, kes oli terve oma kiilaka pea puna-musta-valge kirjuks kaunistanud). Lavale vedasid nad kõigepealt hiiglasliku puust risti, mis oli pikki raudnaelu täis löödud ja seejärel okastraati mähitud. Veel loopisid nad publikusse paberilehti, mida ma esialgu laulu sõnadeks pidasin (kui rumal minust), sest need osutusid hoopis lehtedeks piiblist. Nende muusika erines ka väga eelpool mainitutest ja jäi sõnade arusaamise ja mikrofoni karjumise vahele, aga rütm oli täiesti olemas, sest osad bändid esitasid ka lihtsalt müra. Nende nime ma kahjuks ei mäleta, aga nagu ma kuulsin, siis nad on ka mujal maailmas tuntud.
Lava ees viskasid juukseid muidugi andunud fännid ja enamus klubikülalistest olid väga teemas. Sellest juuste loopimisest ma väga aru ei saa, sest mulle tundus, et mul hakkaks küll suhteliselt kiiresti väga halb, aga nemad näisid ilmselgelt seda nautivat. Nii et kui keegi teab, siis võib mulle selgitada, miks see nii tore on.
41. Islandi meestel on hetkel vunts moes. Pooled sileda lõuaga tüübid on vähemalt turistid, sest kohalikel on vähemalt mingit sorti näokarvkate.
42. Peole pole enne kella ühte üldse mõtet minna - baarid ja klubid on tühjad. See-eest kella nelja-viie ajal, kui Tallinnas kohti kinni hakatakse panema, on siin pidu täies hoos.
43. Kuna ma pean taksoga päris pika otsa sõitma, siis üksi läheb veidi liiga kalliks - õnneks siin kohtab tänaval inimesi, kes soovivad samas suunas minna ja mitme peale on hind täiesti vastuvõetav.
44. Naised käivad talveöödel tänavatel ebanormaalselt paljalt - väljas on miinuskraadid, jalas on lahtise ninaga kontsad, millest vaatavad välja sini-sinised varbad.
45. Reykjavik on väike koht ühe peamise peotänavaga. Väga mugav on ühest kohast teise liikuda, kuna kõik on käe-jala ulatuses ja öö möödudes tundub, et kõigil on üks ja sama marsruut - igal pool vaatavad ühed ja samad näod vastu.
46. Ühes peamises kohas, kus enam-vähem alati käin kui juba väljaminek on, on väga vinge DJ: pikkade hallide juustega vanem naine, kes siis kuskil lae all istudes ilmselgelt oma tööd naudib.
Kuna Islandil rahvaarv väike on, siis kuulsuseid ei saa ka väga palju olla. Nii et Lady GaGa ja Vaido Neigaus ühes isikus. Ta on muide mu lemmik jutusaatekülaline, kuna räägib pool teksti inglise keeles, nii et ma saan enam-vähem kõigest aru.
Esiteks ma leidsin alkoholipoest Eesti õlle! Lausa kaks sorti on esindatud ja keegi läks Saku Originaali kuuspakiga ka poest välja. Ja alkoholi saab siin osta ainult spets alksipoest. Tavalistes toidupoodides on ainult väga lahjat õlut, siidritest olen leidnud ainult ühte Rootsi oma, mida ükskord Gotlandil proovisin ja mis maitses veel kordades keemilisemalt, kui värvilised Eesti siidrid. Teiseks nägin ma paar päeva tagasi esimest kohalikku kodutut, kes siis oma akordioniga poeukse kõrval istus. Ma üldiselt üritan neile otsa mitte vaadata, sest nad teevad mind alati hirmus kurvaks, aga millegipärast seekord vaatasin ja üllataval kombel ei olnud seal see õnnetu, hale pilk, vaid mees oli hoopis rõõmus ja mängis rõõmsat viisi ja mitte ei rikkunud mu tuju ära, vaid hoopis vastupidi. (Sularaha mul kahjuks ei olnud ja ei hakanud ka pangaautomaati otsima). Kolmandaks suutsin ma eile siin umbes sajandat korda ära eksida. Autoga äraeksimine on palju hullem kui jala, sest ma ei saa tee ääres lihtsalt seisma jääda ja ringi vaadata. Lisaks on siin linnad hoopis teisiti üles ehitatud ja ma pidin mitu illegaalset U-pööret tegema. Aga asjal on hea külg - nimelt mul on vist mingi kuues meel kõigi nende eksimistega tekkinud, mis mind õigesse kohta juhatab, sest kui ma olin juba täiesti kindel, et õigesse restorani mitte kunagi ei jõua, siis märkasin, et olin just parka sissesõidu juures. Neljandaks veel paar sõna islandlaste sõbralikkuse kohta - laupäeva öösel ootasin kuskil oma seltskonda ja järsku tulid mu juurde mees ja naine, viimane tutvustas ennast ja oma venda, ütles mulle: "You know, you are very beautiful" ja siis jalutasid lihtsalt minema.
Siinse ööelu juures on üks asi, mis erineb väga Eestis väljas käimisest – nimelt on täiesti võimatu selline asi, et lähed välja ja ei kohta mitte ühtegi uut inimest. Asi võib ka olla selles, et nad on välismaalastest väga huvitatud, sellega ma täpsemalt kursis ei ole. Või siis ma ise olen siin palju sõbralikum ja suhtlusaltim. Milles iganes asi ka ei oleks, siis siin saan õhtuga rohkem uusi tuttavaid kui Eestis poole aastaga. Sel nädalavahetusel istusime enne välja minekut ühe kesklinna hosteli köögis, kus olid peamiselt inimesed Bostonist, aga ka üks tüüp Norrast ja tüdruk Saksamaalt. Mu arvamus ameeriklastest pole millegipärast kunagi väga kõrge olnud, aga nende suhtlemisoskuse kohta ei saa küll mitte ühtegi halba sõna öelda – pole kunagi varem ennast võõras seltskonnas nii mugavalt tundnud. Üleüldiselt tõstsid nad minu arvamust päris palju. Sealt edasi liikusime klubisse, kus siinolemise ajal küsiti minult esimest korda dokumenti, mille peale ma alguses naerma hakkasin, sest arvasin, et baarmen tee lihtsalt nalja. Ei teinud. Veel üks tore kogemus oli ühes teises klubis, kus istusime rahulikud ja rääkisime oma jutte. Järsku ilma igasuguse sissejuhatuseta istus mu kõrvale väga pealetükkiv tüüp, kellel siis lõpuks palusin lahkuda – ja üllatus üllatus, seda ta ka tegi. Ma ootasin pigem samasugust teravat olukorda, mis paar aastat tagasi Karja Keldris aset leidis, kui pidime lõpuks põhimõtteliselt põgenema, sest kõrvallaua tüübid ei suutnud kohe kuidagi ära kannatada, et nende „pingutused“ vilja ei kandnud. Ameerika tüdrukud olid igatahes minuga ühel lainel ja olid üllatunud, et nii lihtsalt keegi alla annab (hiljem ta oli vist küll meie eelneva vestluse unustanud ja tegi uue katse). Siis ma sain veel sellise huvitava asja teada, et kesk-Ameerikas põhimõtteliselt ei ole mingit seksuaalkasvatust ja noortele räägitakse, et kondoomid ja muud rasestusmisvastased vahendid ei tööta, arvates, et siis noored ei tegele selliste asjadega. Tegelikkus on hoopis kurvem, sest see ei takista veel kedagi ja lihtsalt ollakse ebaturvalised. Üks meelespea veel: nimelt välismaalastega tuleb ilmselgelt enne selgeks teha, mis ühikutes inimesed asju arvestavad, sest alguses ma ei saanud kuidagi aru, kuidas +10 teiste jaoks nii külm on, kuni lõpuks keegi tõi välja, et üks meist pidas silmas Celsiust ja teine Fahrenheiti.
Head naistepäeva kõigile! (P.S. Islandil on naistepäev veebruari lõpus)
Sel nädalavahetusel läks hästi. Ei kohanud ühtegi rumalat, kes arvaks, et Eesti on osa Venemaast või midagi muud selletaolist. Selle asemel lauldi Eesti Eurovisiooni võidulugu, teati meie lipuvärve, pealinna ja Veerpalu ning lausa oldi käidud Tallinnas (tuleb välja, et riigid kus jäähoki on suhteliselt ebapopulaarne - nagu näiteks siis Eesti ja Island - omavad mingeid liigasid, mis siis hoogsalt omavahel võistlevad). Lisaks veel kohtasin ühte meest, kes on ilmselt väga aktiivne telekavaataja, kuna ta kangesti tahtis ära arvata, mis on kõige populaarsem saade Eesti telekanalites. Kahjuks ma ei osanud teda vastusega aidata, aga arvatavasti ei valetanud, kui ütlesin, et "Naabrid" seda ei ole. Head Vabariigi Aastapäeva!
Küpsetasin eile siis esimest korda täitsa ise vastlakukleid. Väga enesekindel ma oma ettevõtmises ei olnud, kuna eelmisel nädalal üritasin kohaliku retsepti järgi lagritsaküpsiseid teha ja see kukkus haledalt läbi. Peamiseks põhjuseks oli tõenäoliselt see, et ülehindasin oma keeleoskust ja otsustasin retsepti ilma sõnastikuta tõlkida. Vara veel selleks vist. (Lagrits on siin väga popikas – enamus kohalikke komme on lagritsaga) Igatahes tagasi vastlakuklite juurde – arvasin, et olen nüüd siinsete jaoks imetabased asjad valmis teinud ja mis tuli välja – neil on siin täiesti olemas oma versioon vastlapäevast ja vastlakuklitest. Isegi nimi on sarnane, hääldatakse „vestla“ vms, kirjapildiga kahjuks tuttav ei ole, põhimõte on aga sama, välimus erineb veidi. Hernesupi asemel on neil oasupp, kuhu panevad otse loomulikult lambaliha. Mingit kelgutamist ega liulaskmist siin minu teada kombeks ei ole, aga maa on ka selline, kus niikuinii lina väga kasvada ei taha – ükskõik kui pika liu siis ka lased. Vastlapäeva nimi on siin „Spengidagur“ (springa – plahvatama) ehk siis põhimõte on süüa nii palju kuni lõhki lähed enne kui paastuma peab hakkama. Need pidustused on siin mitmepäevased (esmaspäev, teisipäev, kolmapäev kui ma õigesti mäletan) ja ühel nendest päevast panevad lapsed endale kostüümid selga ja lähevad kommi lunima uste taha. Kõigil lastel oma Mardipäev. Sügisel ma just imestasingi, et neil midagi sellist ei ole, aga hoopis teisel ajal kui mujal. Pika liu soovimiseks on veidi hilja, aga hea tiigriaasta soovimiseks on just õige aeg - nii et kõige paremat valge tiigri aastat!
... "So, you are from Poland?" "Estonia" "Oh, of course. You speak very good English!" "Thank you" "Where did you learn that?" "In school" "You have very good schools in Poland" "Estonia" "Yes, of course. It is so nice to listen to you. You must be very musical" "No, not at all" "Yes you are. Do you know Chopin?" "Yes" "Oh, how do you know him?" "We had music lessons in school..." "You have very good schools in Poland" "Estonia" "Your English is splendid to listen to" "Thank you. Yours isn't bad either" "Yes, well you have very good schools in Poland" "Estonia" etc
33. Peale poolakate on siin veel ka palju taanlasi. Ühel õhtul käisime väljas ja kohtasime ainult taanlasi. Kui korra tekkis oht, et on islandlaste seltskond, siis tuli välja, et pooled nendest olid ikka Taanist.
34. Tänavakasse ja –koeri ei ole. Kõigil on kodud olemas.
35. Islandi hobused on nunnumad kui kassipojad.
36. Üldiselt mulle tundub, et islandlastele ei meeldi informatsiooni teistesse keeltesse tõlkida, kõigepealt: keelekooli koduleht on ainult islandi keeles (täiesti ebaloogiline), nupp on küll, millest saab inglise keele peale panna, aga see tõlgib ainult pealkirjad ära, teiseks ostsin täna kõneaega ja ma ei oska sellega nüüd midagi peale hakata, sest juhend on taaskord ainult ühes keeles. Eestis on kõik pisiasjad tõlgitud vähemalt inglise ja vene keelde, mõnedel on veel lisaks mõni ja eestlasi on tervelt miljon rohkem ehk siis kõigi eelduste kohaselt miljon inimest rohkem, kes eesti keelt oskavad.
37. Heeringas pole siin „kuu lõpp, näpud põhjas“ toit, vaid suhteliselt kallis ja lisaks veel magus. Ehk siis mu suur rõõm, et siin heeringat on, rikuti kiiresti ära.
38. Reykjavikis on geiklubi Barbar. Väga õnnestunud nimi minu meelest.
39. Kinos on filmi ajal alati vaheaeg. Kahjuks pole neil kombeks vaadata, kuskohast lõike sisse teevad ja lüüakse poole lause pealt tuled põlema. (3D prillid on palju mugavamad ja neid ei pea tagasi andma.)
40. Tänaval öeldakse võõrastele inimestele ka tere. Alguses ehmatas ära veidi.
Oli mul vaja siin seda ilma kiita - täna jõudsin linnast tagasi läbimärjana ja saapad on nii vettinud, et ma ei ole kindel, kas neid enam päästa annab. Aga vähemalt ma tean nüüd, et mul on väga hea ripsmetušš, millega võin vabalt edaspidi kinos nutta, kartmata, et pärast nägu must on. Igatahes miks ma üldse sellise ilmaga välja ronisin, oli see, et käisime Jaapani festivalil, mis toimus Haskóla Island's ehk siis Islandi ülikoolis. Väga popp üritus oli, rahvast oli liiga palju ja kui mu kiired manöövrid kaamerate eest peitupugemiseks ei töötanud, siis näeb mind täna kindlasti ka veel telekas. Jaapani festivalil näidati muidugi Jaapani filme, millest käisime vaatamas ühte. Tegelikult vaatasime seda ainult pool tundi, kuna film on ping-pongist, mis mulle väga huvi ei paku ja näitlejad olid väga halvad. Igaks juhuks ei võta negatiivset hoiakut Jaapani filmide suhtes peale ühte kogemust. Muidugi oli olemas arvutimängude tuba, kuhu ei pääsenud, sest see oli arvutimängufriike täis, karaoke tuba, millest ma läksin kaarega mööda, koomiksi tuba, ühes ruumis pakuti tasuta Islandi küpsiseid ja Fantat, millel ma ei näe mingit seost Jaapaniga, aga söögile ei saa ju ära öelda. Loogilisem oleks olnud, kui nad oleksid seal sushit pakkunud, aga seda tehti teises kohas, kuhu oli väga pikk järjekord. Õppisin ka kaks sõna jaapani keeles: megane - prillid ja kutsu - jalanõud. Pole raske arvata, miks ma just need sõnad meelde jätsin. Festivalil lugesin ka ühte tõestisündinud lugu, mis on väidetavalt lootusest, aga minu meelest on asi pigem vastupidine. Lugu on siis järgmine: Elas kord Jaapani tüdruk nimega Sadako. Kui Hiroshimale aatomipomm heideti, oli ta kaheaastane. Ta oli väga sportlik ja ühel päeval, kui ta oli 11-aastane treenis ta suureks võistluseks. Järsku hakkas ta ennast uimasena tundma ja minestas. Sadakol diagnoositi leukeemia - "aatomipommihaigus". Tema parim sõber rääkis talle Jaapani legendi, et kui sa voldid tuhat paberkurge, siis antakse sulle üks soov. Sadako lootis, et jumalad annavad talle soovi, et ta saaks terveks ja saaks jälle joosta. Ta hakkas neid voltima ja valmistas üle tuhande, enne kui 12 aastaselt suri. Mina sellest loost lootust küll ei leia...
24. Kui väidetavalt ainult eestlased teavad Hemingway kuulsat tsitaati: „Igas sadamas on vähemalt üks eestlane“, siis taanlased on küll kursis, et nende lipp Tallinnast pärit on.
25. Pipi Pikksukk = Lina Langsokkur
26. „Is Estonia in Russia?“ – karta on, et peale seda lõppes meie vestlus.
27. Ilutulestik on siin väga väga populaarne. Aastavahetusel oli ikka mitu Kuressaare linnailutulestiku väärilist ümberringi. Lisaks tähistati ka kuuendat jaanuari kui jõulude viimast päeva. Nagu nad ise ütlesid: „Lasevad viimase raha taevasse“. (Jõulude ja kuuenda vahel ei olnud muidugi ühtegi päeva, kui üldse poleks rakette lastud)
28. Islandi hobune on koos araabia hobusega kõige puhtam tõug maailmas. Islandile ei tohi mitte ühtegi hobust sisse tuua, isegi mitte islandi hobust, kes on mujal käinud, sest nad tahavad oma tõu ka edaspidi puhtana hoida.
29. Peale jõule visatakse kuused lihtsalt tänavale, kust siis need salapäraselt kaovad (salapäraselt sellepärast, et mina lihtsalt ei ole näinud, kes need sealt minema toimetab). Igatahes taaskord veel üks ebamugavus mulle, kui ühele vähesele jalutajale, sest seitsmendal pidin nendest lausa üle ronima. Lisaks ei ole siin kombeks kõnniteid liivatada/soolatada, nii et ma jõudsin juba korra kukkuda.
30. Käsipall on kõige populaarsem spordiala ja nagu välja tuli, siis Island sai eelmisel aastal käsipallis ka olümpiamedali (tea, kas nendest Eesti medalitest, mille üle me ise nii suurt uhkust tunneme, ka keegi ei tea…?)
31. Komasid islandi keeles ei armastata. Mitmerealised laused ja mitte ühtegi koma. Õhk saab enamasti otsa valjusti lugedes, sest kuna ma enamusest tekstist aru ei saa, siis ma ei oska kuskil hingetõmbepausi teha, kui ei ole koma mis vihjaks veidi. Poolitamisreeglile pole ma ka veel pihta saanud. Kui muidugi on mingi poolitamisreegel.
32. Nagu ma eelnevalt kirjutasin, siis ilmal pole viga. Ainult et kui tuul puhub, siis ta suudab seda kuidagi teha kolmest suunast korraga, lisaks veel alt ka. Ausõna.
Lihtsalt lühikene sissekanne selle kohta, et enne kui ma siia tulin, siis olin kuulnud, et siin kohutavalt halb kliima, et ilm on pidevalt paha ja päikest näeb paar korda aastas. Pool talve inimesed üldse välja ei saa minna ja teise poole ka ainult kodust autosse ja autost kontorisse. Kõigile teadmiseks - see on täiesti vale puha jutt. (Kuigi võib ka olla, et tegemist on sellega, et igal pool on ilm täiesti vastupidiseks muutunud võrreldes varasemaga, hea näide selleaastane Eesti TALV). Igatahes miks ma seda just täna kirjutan, on see, et praegu on minu siinviibimise jooksul kõige halvem ilm - kõige halvem ilm tähendab tugevat tuult ja hoovihma. Tänavatel olin päeval juba ihuüksi, kuigi kummisaabastest ja mütsist piisas, et ennast mitte ilmast häirida lasta. Ühesõnaga mulle tundub, et mitte keegi, kes Islandil on elanud ei ole näinud Eesti talve. Mitte seda ilusat külma ilmaga talve, mis on tore ja lõbus, vaid seda kus sa müttad põlvini poris või sulalumes või mingis muus taevasaaduses ja sellepärast nad kujutavad ette, et siin on nii hirmus ilm.
Nüüd ma raudselt söön oma sõnu ja tuul viib mind homme minema vms.
Sel nädalal hakkasin jälle keelekursustel käima. Ma ei tea, kas ma olen vahepeal hästi targaks saanud või on asi uues õpetajas, et naeruväärselt lihtsaid asju meile seal räägitakse. Igatahes see ei ole üldse see, millest ma rääkida tahtsin. Vaid hoopis millestki, mis mind juba esimesel kursusel imestama pani ja nüüd üha enam ja enam. Nimelt ei saa ma kuidagi aru, kuidas on võimalik, et vahet ei ole, kas ollakse siin olnud neli – viis aastat või paar kuud, tase on kõigil üks ja kõige paremini oskab üldse Daniel, kes on siin olnud tervelt nädala jagu vähem kui mina. Kas need inimesed lihtsalt ei ole varem tahtnud, et neile midagi külge hakkaks ja käisid silmad-kõrvad kinni-lukus ringi? Paratamatult ju kuuled pidevalt keelt, telekas silmad lähevad automaatselt subtiitrite peale, kuigi arusaadav on hoopiski kuuldu. Kui olin siin veidi üle kuu aja olnud, läksin esimest korda kinno. Loomulikult ei kontrollinud ma enne, mis keeles film on - tuli välja, et prantsuse ja tõlge muidugi islandikeelne, aga kuna olin usinalt alati telekat vaadates tõlget lugenud, siis sain filmist päris edukalt aru (arvatavasti) ja mul ei hakanud isegi igav. Ilmselgelt on keele õppimises (ja kindlasti ka muudes asjades) põhiline tahe see selgeks saada, sest ma ei ole küll tähele pannud, et mul keelte peale nüüd hirmsasti annet oleks. Nüüd siis tean, et kui väga tahta võin ka hiina keele ära õppida (see tahtmine küll nüüd vaevalt peale tuleb). Üks grupp inimesi on tegelikult veel imestama panevam, kui eelnev – nimelt välismaalased, kes on siin olnud nii umbes kolm aastat ja ei räägi ei islandi ega inglise keelt. Enamasti siis Poolast, kuid on ka mujalt. Hea meelega küsiks nende käest, et mis moodi nad on siin üldse hakkama saanud. Kas käisid alguses koguaeg kaart taskus ringi, sest teed küsida ju ei saa, poed valivad vastavalt sellele, kas peab müüjaga rääkima või saab kõik asjad ise kätte? Ja mismoodi küll tööintervjuu välja nägi, sest eeldatavasti nad on nende siinviibitud aastate jooksul ikka tööl ka käinud. Hämmastav lihtsalt. Kahjuks küsida ei saa, sest meil pole ühist keelt. Nüüd ei tundugi enam nii hämmastav see, kuidas Eestis saab elada sõnakestki eesti keelt rääkimata ja ainult vene keelega läbi ajades. Meil on ikka arvestatav venekeelne elanikkond ja mulle tundub, et nad on niikuinii kokkuhoidev rahvus, nii et lävivad vaid omavahel. Aga 320 000 elanikuga riigis ilma riigikeelt ja inglise keelt osates hakkama saada? Ma ei kujuta ette.
P.S. Aastavahetuse kommetest jms kirjutan millalgi tähelepanekute all. Sellest ei tahtnud kuidagi mingi lugu valmis saada.
