Siinse ööelu juures on üks asi, mis erineb väga Eestis väljas käimisest – nimelt on täiesti võimatu selline asi, et lähed välja ja ei kohta mitte ühtegi uut inimest. Asi võib ka olla selles, et nad on välismaalastest väga huvitatud, sellega ma täpsemalt kursis ei ole. Või siis ma ise olen siin palju sõbralikum ja suhtlusaltim. Milles iganes asi ka ei oleks, siis siin saan õhtuga rohkem uusi tuttavaid kui Eestis poole aastaga.
Sel nädalavahetusel istusime enne välja minekut ühe kesklinna hosteli köögis, kus olid peamiselt inimesed Bostonist, aga ka üks tüüp Norrast ja tüdruk Saksamaalt. Mu arvamus ameeriklastest pole millegipärast kunagi väga kõrge olnud, aga nende suhtlemisoskuse kohta ei saa küll mitte ühtegi halba sõna öelda – pole kunagi varem ennast võõras seltskonnas nii mugavalt tundnud. Üleüldiselt tõstsid nad minu arvamust päris palju.
Sealt edasi liikusime klubisse, kus siinolemise ajal küsiti minult esimest korda dokumenti, mille peale ma alguses naerma hakkasin, sest arvasin, et baarmen tee lihtsalt nalja. Ei teinud.
Veel üks tore kogemus oli ühes teises klubis, kus istusime rahulikud ja rääkisime oma jutte. Järsku ilma igasuguse sissejuhatuseta istus mu kõrvale väga pealetükkiv tüüp, kellel siis lõpuks palusin lahkuda – ja üllatus üllatus, seda ta ka tegi. Ma ootasin pigem samasugust teravat olukorda, mis paar aastat tagasi Karja Keldris aset leidis, kui pidime lõpuks põhimõtteliselt põgenema, sest kõrvallaua tüübid ei suutnud kohe kuidagi ära kannatada, et nende „pingutused“ vilja ei kandnud. Ameerika tüdrukud olid igatahes minuga ühel lainel ja olid üllatunud, et nii lihtsalt keegi alla annab (hiljem ta oli vist küll meie eelneva vestluse unustanud ja tegi uue katse).
Siis ma sain veel sellise huvitava asja teada, et kesk-Ameerikas põhimõtteliselt ei ole mingit seksuaalkasvatust ja noortele räägitakse, et kondoomid ja muud rasestusmisvastased vahendid ei tööta, arvates, et siis noored ei tegele selliste asjadega. Tegelikkus on hoopis kurvem, sest see ei takista veel kedagi ja lihtsalt ollakse ebaturvalised.
Üks meelespea veel: nimelt välismaalastega tuleb ilmselgelt enne selgeks teha, mis ühikutes inimesed asju arvestavad, sest alguses ma ei saanud kuidagi aru, kuidas +10 teiste jaoks nii külm on, kuni lõpuks keegi tõi välja, et üks meist pidas silmas Celsiust ja teine Fahrenheiti.
Head naistepäeva kõigile! (P.S. Islandil on naistepäev veebruari lõpus)
Sel nädalavahetusel istusime enne välja minekut ühe kesklinna hosteli köögis, kus olid peamiselt inimesed Bostonist, aga ka üks tüüp Norrast ja tüdruk Saksamaalt. Mu arvamus ameeriklastest pole millegipärast kunagi väga kõrge olnud, aga nende suhtlemisoskuse kohta ei saa küll mitte ühtegi halba sõna öelda – pole kunagi varem ennast võõras seltskonnas nii mugavalt tundnud. Üleüldiselt tõstsid nad minu arvamust päris palju.
Sealt edasi liikusime klubisse, kus siinolemise ajal küsiti minult esimest korda dokumenti, mille peale ma alguses naerma hakkasin, sest arvasin, et baarmen tee lihtsalt nalja. Ei teinud.
Veel üks tore kogemus oli ühes teises klubis, kus istusime rahulikud ja rääkisime oma jutte. Järsku ilma igasuguse sissejuhatuseta istus mu kõrvale väga pealetükkiv tüüp, kellel siis lõpuks palusin lahkuda – ja üllatus üllatus, seda ta ka tegi. Ma ootasin pigem samasugust teravat olukorda, mis paar aastat tagasi Karja Keldris aset leidis, kui pidime lõpuks põhimõtteliselt põgenema, sest kõrvallaua tüübid ei suutnud kohe kuidagi ära kannatada, et nende „pingutused“ vilja ei kandnud. Ameerika tüdrukud olid igatahes minuga ühel lainel ja olid üllatunud, et nii lihtsalt keegi alla annab (hiljem ta oli vist küll meie eelneva vestluse unustanud ja tegi uue katse).
Siis ma sain veel sellise huvitava asja teada, et kesk-Ameerikas põhimõtteliselt ei ole mingit seksuaalkasvatust ja noortele räägitakse, et kondoomid ja muud rasestusmisvastased vahendid ei tööta, arvates, et siis noored ei tegele selliste asjadega. Tegelikkus on hoopis kurvem, sest see ei takista veel kedagi ja lihtsalt ollakse ebaturvalised.
Üks meelespea veel: nimelt välismaalastega tuleb ilmselgelt enne selgeks teha, mis ühikutes inimesed asju arvestavad, sest alguses ma ei saanud kuidagi aru, kuidas +10 teiste jaoks nii külm on, kuni lõpuks keegi tõi välja, et üks meist pidas silmas Celsiust ja teine Fahrenheiti.
Head naistepäeva kõigile! (P.S. Islandil on naistepäev veebruari lõpus)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar