Kellel vähegi võimalik on, soovitan kindlasti islandi hobustega ratsutada. Esiteks pakuvad nad oma nunnususega silmailu ja teiseks on uskumatult… mugavad, paremat sõna nagu ei tule pähe hetkel. Eile igatahes avanes mul lõpuks selleks võimalus, olen terve siinoldud aja seda oodanud ja ei pidanud absoluutselt pettuma. Minu ratsutamiskogemused jäävad küll aastate taha, viimati istusin vist hobuse seljas kaks aastat tagasi jaanipäeval ja siis ka kõigest õppisin selga hüppamist ilma kõrvalise abita ja sõiduks ei läinud. Seetõttu olin eile veidi närviline ja galopeerides keeras veidi sees, kuid see hirm oli samamoodi hea hirm, täpselt nagu tänane lihasvalu on nauditav.
Sinisilmne kaunitar, kellega sõitsin oli 17-aastane puhtavereline islandlane, kellel nimeks Framtið, mis eesti keeles tähendab tulevikku. Iseloomult on ta kangekaelne ja jonnakas ning sadula selga panemise peale otsustas ta mind hammustada, kuid kui lõpuks aru sai, et ega ei ole pääsu enam kuskile, siis hakkas ta ka sõna kuulama ja piitsa ei pidanud kordagi kasutama.
Meie kahetunnine retk viis kõigepealt läbi jõe, seejärel üle lahe, mis madala veetaseme tõttu liivaväli on ja edasi piki rannajoont. Ilmaga üldiselt vedas, kuigi tuul oli hooti nii tugev, et pani lausa muretsema, et ega see sadulast ei vii.
Ratsutamine on nagu jalgrattasõit, nii et umbes peale kümmet minutit sain esialgsest krambist lahti ja suutsin hobuse liikumisega ilusti kaasa minna, kuigi käiguvahetused käisid tal hooti nii kiiresti, et ajas lausa segadusse. Eriti kuna islandi hobused on nö viiekäigulised. Neile iseloomulik tölt on aga eriti mugav – nagu istuks tugitoolis.
Siinsete hobuste tõu puhtuse eest hoolitsetakse kindlameelselt – Islandile ei tohi sisse tuua ühtegi hobust ja siit lahkunud kohalikud ei tohi enam kunagi naasta. Tänu sellele on araabia hobuste kõrval siinne tõug maailmas kõige puhtam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar