Tere talv...

… kevad siin. Ehk siis Islandil on ilmad nii kevadised kui üldse olla saavad. Neljapäeval käisime matkamas. Reykjaviki lähedal asub Esja mägi, mis on nii turistide kui kohalike seas populaarne koht. Niipea kui ilmad ilusaks lähevad, on mägi inimesi täis. Kuna läksime juba hommikul, siis oli parkla veel suhteliselt tühi, kuid peale lõunat oli seis juba hoopis teine.

Igatahes on teekond mäe tippu päris pikk. Meeles tuleb kindlasti pidada, et minu mäekogemused piirduvad Suure Munamäe ja Viidumäega, nii et päris objektiivne ma hindama ei ole. Alguses oli rada kena ja lai, kuid mida edasi, seda kitsamaks, kivisemaks ja märkamatumaks see muutus, mistõttu lõpuks selle ka täiesti silmist kaotasime.
Loodus oli seal kirjeldamatult ilus, nii et ma ei hakka üldse üritama ja võite kõik pilte vaadata. Rajal oli kolm raskusastet, mulle isiklikult oli esimene juba päris väsitav, kuna Lossivallidel üles-alla jooksmine just päris mäeks sind ette ei valmista. Nagu selgus, siis teine ja kolmas tase ei olnudki mitte võhmale võtmise poolest rasked, pigem oli raskusi tasakaalu hoidmisega. Üleüldse meenutas kogu see retk arvutimängu, kus iga natukese aja tagant level kõrgemale said – lugesime kokku seitse taset, millest viimane tähendas seda, et järsu mäenõlva peal kive pidid otsima, sest õhukesel lumel ei olnud mingit pidamist (kuuendal tasemel olid kivid puhtad, seitsmendal aga jääga kaetud). See-tõttu lõpus mingi hetk toimus hargnemine – kes otsustas alla tagasi minna ja kes ikka veel need viimased paarkümmend meetrit läbida, et tippu jõuda. Muidugi poleks olukord nii keeruliseks osutunud, kui oleksime rajal püsinud, kuid pruunid ketid hallil kaljutaustal just silma ei hakka ja järgnesime kellegi teise hullumeelsetes jalajälgedes. Tagantjärgi mõeldes ei tundugi see nii ohtlik, aga oma üksiku kivi külge klammerdudes oli mingi hetk küll tunne, et üles pole enam võimalik minna ja alla minek ei tule kõne allagi.
Viiest kaks lõpuks sinna tippu ka jõudsid – mina ja Soome tüdruk. Päris uhke tunne oli küll. Veel parem aga siis, kui olin all tagasi, kuna see ei osutunud mitte palju kergemaks. Alustasime alla minekul õigel rajal, aga – üllatus üllatus – kaotasin selle taaskord silmist. Aga sellest peaaegu 90 kraadisest seinast ma kuidagimoodi alla sain ilma ühegi äparduseta. Peale seda eksimist õnneks jõudsin juba õigele teele, mis ülejäänud osa oli õnneks piisavalt silmapaistev. Nagu välja tuli, siis olin väga otsetee leidnud, sest teised oli minust kõvasti alles kõvasti kõrgemal, mis andis hea võimaluse veidi pehme sambla sees päikest nautida. Ilmaga vedas väga – ilus päikesepaiste ja 12 kraadi sooja.
Numbrites on siis meie retk selline: läbisime 10 km, alustasime 51 m merepinnast ja kõige kõrgem koht 826 m, kokku kulus viis tundi.
Tegelikult ma tahtsin siia juurde ka Jaapani turistist kirjutada, aga läheb pikaks, sellest teine päev.

Paljulubav rada alguses (level üks)

Ja hakkas aina kitsamaks minema (level kaks)

Level kaks

Kui tundus, et ei saa enam alla ega üles, aga vähemalt vaade oli ilus (level kuus)

Retsensioon

Eile, 13. märtsil, käisin heavy metal kontserdil, mis toimus sellises rokiklubis nagu Sódóma. See oli minu jaoks täiesti esmakordne kogemus ja seetõttu läksin eelarvamustega, et mulle see asi peale ei lähe ja üle kahe loo ei kannata kuulata. Reaalsus osutus aga hoopis teiseks, nagu ma hiljem aru sain, olin ka täpselt õigel hetkel kohale ilmunud, sest esimesed bändid olid ilma rütmita lihtsalt mikrofoni karjunud (mis, ma pean ausalt tunnistama, oligi põhimõtteliselt minu ettekujutus sellest muusikast).
Igatahes, esimene bänd keda esinemas nägin ja eelkõige kuulsin oli Westiria, kelle muusika oli veidi popilikum kui järgnevatel bändidel ja ilmselt seetõttu mulle ka rohkem meeldis, eelkõige põhjusel, et sain aru, et lauludel on ka sõnad. Laulja oli selline tüüpiline iluspoiss, aga kuna siiski metalbändi iluspoiss, siis muidugi needistatud. Ülejäänud bändimehed olid suured ja karvased viikingid, eriti üks pikkade blondide juustega pesuehtne viiking.
Järgmine bänd mulle mingisugust muljet ei avaldanud, nii et siinkohal sellel ei peatu. Kolmas aga oli visuaalselt juba nii silmatorkav, et on mainimist väärt. Kõhnakesed noored poisid olid oma näod väga värvikirevaks teinud, juuksed olid muidugi poolde selga (v.a. trummar, kes oli terve oma kiilaka pea puna-musta-valge kirjuks kaunistanud). Lavale vedasid nad kõigepealt hiiglasliku puust risti, mis oli pikki raudnaelu täis löödud ja seejärel okastraati mähitud. Veel loopisid nad publikusse paberilehti, mida ma esialgu laulu sõnadeks pidasin (kui rumal minust), sest need osutusid hoopis lehtedeks piiblist. Nende muusika erines ka väga eelpool mainitutest ja jäi sõnade arusaamise ja mikrofoni karjumise vahele, aga rütm oli täiesti olemas, sest osad bändid esitasid ka lihtsalt müra. Nende nime ma kahjuks ei mäleta, aga nagu ma kuulsin, siis nad on ka mujal maailmas tuntud.
Lava ees viskasid juukseid muidugi andunud fännid ja enamus klubikülalistest olid väga teemas. Sellest juuste loopimisest ma väga aru ei saa, sest mulle tundus, et mul hakkaks küll suhteliselt kiiresti väga halb, aga nemad näisid ilmselgelt seda nautivat. Nii et kui keegi teab, siis võib mulle selgitada, miks see nii tore on.

Tähelepanekud vol 5 - peo eri

41. Islandi meestel on hetkel vunts moes. Pooled sileda lõuaga tüübid on vähemalt turistid, sest kohalikel on vähemalt mingit sorti näokarvkate.

42. Peole pole enne kella ühte üldse mõtet minna - baarid ja klubid on tühjad. See-eest kella nelja-viie ajal, kui Tallinnas kohti kinni hakatakse panema, on siin pidu täies hoos.

43. Kuna ma pean taksoga päris pika otsa sõitma, siis üksi läheb veidi liiga kalliks - õnneks siin kohtab tänaval inimesi, kes soovivad samas suunas minna ja mitme peale on hind täiesti vastuvõetav.

44. Naised käivad talveöödel tänavatel ebanormaalselt paljalt - väljas on miinuskraadid, jalas on lahtise ninaga kontsad, millest vaatavad välja sini-sinised varbad.

45. Reykjavik on väike koht ühe peamise peotänavaga. Väga mugav on ühest kohast teise liikuda, kuna kõik on käe-jala ulatuses ja öö möödudes tundub, et kõigil on üks ja sama marsruut - igal pool vaatavad ühed ja samad näod vastu.

46. Ühes peamises kohas, kus enam-vähem alati käin kui juba väljaminek on, on väga vinge DJ: pikkade hallide juustega vanem naine, kes siis kuskil lae all istudes ilmselgelt oma tööd naudib.

Natuke nalja

Kuna Islandil rahvaarv väike on, siis kuulsuseid ei saa ka väga palju olla. Nii et Lady GaGa ja Vaido Neigaus ühes isikus. Ta on muide mu lemmik jutusaatekülaline, kuna räägib pool teksti inglise keeles, nii et ma saan enam-vähem kõigest aru.

Aga nautige!

http://www.youtube.com/watch?v=MnR5BqL8yKw&feature=related

Lühidalt

Esiteks ma leidsin alkoholipoest Eesti õlle! Lausa kaks sorti on esindatud ja keegi läks Saku Originaali kuuspakiga ka poest välja. Ja alkoholi saab siin osta ainult spets alksipoest. Tavalistes toidupoodides on ainult väga lahjat õlut, siidritest olen leidnud ainult ühte Rootsi oma, mida ükskord Gotlandil proovisin ja mis maitses veel kordades keemilisemalt, kui värvilised Eesti siidrid.
Teiseks nägin ma paar päeva tagasi esimest kohalikku kodutut, kes siis oma akordioniga poeukse kõrval istus. Ma üldiselt üritan neile otsa mitte vaadata, sest nad teevad mind alati hirmus kurvaks, aga millegipärast seekord vaatasin ja üllataval kombel ei olnud seal see õnnetu, hale pilk, vaid mees oli hoopis rõõmus ja mängis rõõmsat viisi ja mitte ei rikkunud mu tuju ära, vaid hoopis vastupidi. (Sularaha mul kahjuks ei olnud ja ei hakanud ka pangaautomaati otsima).
Kolmandaks suutsin ma eile siin umbes sajandat korda ära eksida. Autoga äraeksimine on palju hullem kui jala, sest ma ei saa tee ääres lihtsalt seisma jääda ja ringi vaadata. Lisaks on siin linnad hoopis teisiti üles ehitatud ja ma pidin mitu illegaalset U-pööret tegema. Aga asjal on hea külg - nimelt mul on vist mingi kuues meel kõigi nende eksimistega tekkinud, mis mind õigesse kohta juhatab, sest kui ma olin juba täiesti kindel, et õigesse restorani mitte kunagi ei jõua, siis märkasin, et olin just parka sissesõidu juures.
Neljandaks veel paar sõna islandlaste sõbralikkuse kohta - laupäeva öösel ootasin kuskil oma seltskonda ja järsku tulid mu juurde mees ja naine, viimane tutvustas ennast ja oma venda, ütles mulle: "You know, you are very beautiful" ja siis jalutasid lihtsalt minema.

Kõik inimesed on ilusad ja head

Siinse ööelu juures on üks asi, mis erineb väga Eestis väljas käimisest – nimelt on täiesti võimatu selline asi, et lähed välja ja ei kohta mitte ühtegi uut inimest. Asi võib ka olla selles, et nad on välismaalastest väga huvitatud, sellega ma täpsemalt kursis ei ole. Või siis ma ise olen siin palju sõbralikum ja suhtlusaltim. Milles iganes asi ka ei oleks, siis siin saan õhtuga rohkem uusi tuttavaid kui Eestis poole aastaga.
Sel nädalavahetusel istusime enne välja minekut ühe kesklinna hosteli köögis, kus olid peamiselt inimesed Bostonist, aga ka üks tüüp Norrast ja tüdruk Saksamaalt. Mu arvamus ameeriklastest pole millegipärast kunagi väga kõrge olnud, aga nende suhtlemisoskuse kohta ei saa küll mitte ühtegi halba sõna öelda – pole kunagi varem ennast võõras seltskonnas nii mugavalt tundnud. Üleüldiselt tõstsid nad minu arvamust päris palju.
Sealt edasi liikusime klubisse, kus siinolemise ajal küsiti minult esimest korda dokumenti, mille peale ma alguses naerma hakkasin, sest arvasin, et baarmen tee lihtsalt nalja. Ei teinud.
Veel üks tore kogemus oli ühes teises klubis, kus istusime rahulikud ja rääkisime oma jutte. Järsku ilma igasuguse sissejuhatuseta istus mu kõrvale väga pealetükkiv tüüp, kellel siis lõpuks palusin lahkuda – ja üllatus üllatus, seda ta ka tegi. Ma ootasin pigem samasugust teravat olukorda, mis paar aastat tagasi Karja Keldris aset leidis, kui pidime lõpuks põhimõtteliselt põgenema, sest kõrvallaua tüübid ei suutnud kohe kuidagi ära kannatada, et nende „pingutused“ vilja ei kandnud. Ameerika tüdrukud olid igatahes minuga ühel lainel ja olid üllatunud, et nii lihtsalt keegi alla annab (hiljem ta oli vist küll meie eelneva vestluse unustanud ja tegi uue katse).
Siis ma sain veel sellise huvitava asja teada, et kesk-Ameerikas põhimõtteliselt ei ole mingit seksuaalkasvatust ja noortele räägitakse, et kondoomid ja muud rasestusmisvastased vahendid ei tööta, arvates, et siis noored ei tegele selliste asjadega. Tegelikkus on hoopis kurvem, sest see ei takista veel kedagi ja lihtsalt ollakse ebaturvalised.
Üks meelespea veel: nimelt välismaalastega tuleb ilmselgelt enne selgeks teha, mis ühikutes inimesed asju arvestavad, sest alguses ma ei saanud kuidagi aru, kuidas +10 teiste jaoks nii külm on, kuni lõpuks keegi tõi välja, et üks meist pidas silmas Celsiust ja teine Fahrenheiti.

Head naistepäeva kõigile! (P.S. Islandil on naistepäev veebruari lõpus)