Jõulud! Jõulud! Jõulud!

Nagu ma varemgi olen juba maininud, on siin tervelt kolmteist jõuluvana. Nad hakkavad käima kolmteist päeva enne jõululaupäeva ja toovad sussi sisse midagi ehk siis nagu meil on päkapikud. Muidu on Islandi jõuluvanadel vähe pistmist traditsioonilise Jõuluvanaga, kes Põhjapoolusel elab. Siinsete esivanemad on hoopiski trollid ja neil on ka vähemalt minu jaoks veidrad ülesanded. Esimesed kaks hiilivad lauta ja teevad midagi piimaga, kolmas kraabib pannidelt sinna jäänud toidu, neljas lakub puhtaks lusikad, viies potid, kuues puukausid, seitsmes paugutab ustega, kaheksas sööb ära kõik koore, üheksas varastab vorsti, kümnes piilub akendesse, üheteistkümnes nuusutab ja näksab kooke ja küpsiseid, kaheteistkümnes armastab kangesti liha ja kaheteistkümnes, kes tuleb jõululaupäeval, nurub küünlaid. Ehk siis ametlikult ei too mitte ükski neist kingitusi, pigem otsivad endale midagi. Lisaks jõuluvanadele on ka Jõulukass, kelle ülesandeks on süüa ära need lapsed, kellele Jõuluvana mitte ühtegi riideeset ei too. Jõuluvanadel on veel ka kurjad vanemad, ju nad sellepärast käivadki külapealt endale head-paremat otsimas.
Jõulukaunistuste ja -tuledega siin ei koonerdata ja on maju, mis võivad vabalt konkureerida ameerika jõulufilmides nähtuga.
Jõulujoogiks on siin Malt-Apelsin, mis on kokku segatud maltoosast ja apelsinilimonaadist ja maitseb lihtsalt suurepäraselt. Olen seda juba liitrite viisi ära joonud ja jätkan samas vaimus. Maitseb nagu taherberi.
Saare põhjaosast on pärit traditsioon teha laufabrauð'i, mis otsetõlkes on "leheleib". Välja näeb see nii, et ümmargustele ja õhukestele lehttaignast lehtedele lõigatakse mustreid ja seejärel küpsetatakse õlis. Hea snäkk vahelduseks magusatele küpsistele ja piparkookidele.
Piparkoogid on siin täpselt samasugused, nagu kodus. Maitsevad samamoodi, kaunistatakse samamoodi ja isegi vormid on väga-väga sarnased.
Hapukapsa ja verivorsi asemel on neil suitsutatud lambaliha ja lumepüü. Esimest olen proovinud ja on väga hea. Lindu veel ei ole, aga sellele on kõvasti reklaami tehtud, nii et loodetavasti ei ole mu ootused nüüd liiga kõrged.
Ka siin on põhiline päev jõululaupäev ehk 24. detsember ja kingitused jagatakse sel päeval, mitte 25. hommikul. Kuusk tuuakse tuppa 23. õhtul või 24. hommikul.
Igatahes minu meelest suurt erinevust jõulude tähistamises ei ole, pigem on lahknevused detailides.
Aa... Lumega on siin jõulude ajal ka nagu meil - 24. sajab enamasti vihma, minul sel aastal vedas ja eile õhtul tuli lumi maha. Ehk siis valged jõulud üle pika aja.

Gleðileg jól og farsœlt komandi ár!

Lühisissekanne

"Do you speak English?"
"Yes I do."
"I'm calling from England. Where are you from?"
"Estonia."
"Oh, then you don't speak the same English as we do."

Ah?!?!?!

Tähelepanekud vol 2

14. Islandi lapsed on tõenäoliselt maailma ühed õnnelikumad, sest neil on 13 Jõuluvana. Et asi veidi ausam ülejäänud lastega võrreldes oleks, siis on Jõuluvanadel kurjad vanemad ja õel Jõulukass.
15. Alkoholi saab osta alates 21. eluaastast ja autojuhiload juba 17 aastaselt.
16. Perekonnanimed on suur suur haruldus, enamusel on perekonnanime asemel isanimi ja vastavalt siis naistel ja meestel -dottir või -son selle lõpus.
17. Parkimise eest maksmata jätmine on siin odavam kui Tallinnas selle eest maksmine - trahv on 100 EEKi ja kui kolme päeva jooksul ära maksad, siis saad veel paarkümmend krooni hinnaalandust.
18. Hambaarst on väga kallis, üks poolakas näiteks sõitis Poolasse hambaarsti juurde - nii pidi odavam tulema.
19. Raamatukogus on artoteek ehk siis saad endale koju pildi rentida, kui väga meeldima hakkab, siis läheb makstud rent maali hinnast maha.
20. Poepiparkoogid maitsevad täpselt sama moodi kui Eesti poepiparkoogid.
21. Kuna siin jala väga ei käida, siis keegi ei tee kõnniteid ka lumest puhtaks. Kui ma nüüd selle suure sumpamise peale vihaseid jalalihaseid ei saa, siis ma olen ikka väga pettunud.
22. Jõulud on siin ilmselgelt lemmikpüha - majad on kaunistatud peaaegu sama värvi- ja valgusküllaselt kui kõige jõululikemas Ameerika filmides.
23. Lõpuks soovitus kõigile, kes viibivad välisriigis, mille keelt nad ei oska - enne kinno minekut kontrolli, et film oleks arusaadavas keeles. Muidu veedad poolteist-kaks tundi üritades meeleheitlikult võõrastest keeltest tuttavaid sõnu otsides.
Selleks korraks kõik jälle.
Vertu sœll/sœl!

101 Reykjavik

Eelmisel nädalavahetusel käisin lõpuks tutvumas ka Reykjaviki ööeluga. Alustasime oma teekonda Hafnafjördurist (mis on minu elupaigaks), kus proovisime kurikuulsat mädandatud haikala, millele juuakse peale pits jooki nimega Black Death. Kahjuks pean ütlema, et pettusin mõlemas. Kahtlustan, et sattusime mingi kerge turistiversiooni otsa, kuna kala oli suhteliselt maitsetu, jook oli väidetavalt 40-promilline, kuid pitsi Eesti viinaga seda nüüd küll võrrelda ei saa. Kui kala oleks olnud nii tugeva ja jubeda maitsega, kui räägitakse, siis antud joogist ei oleks selle alla loputamiseks kaugeltki piisanud.
Edasi liikusime Reykjavikki, mis on umbes 10 km Hafnafjördurist. Kesklinnas käis päris korralik melu. Peatänava ääres on suhteliselt palju baare ja kohvikuid, inimesed liikusid muudkui ühest teise ja tänav ise oli pidevalt rahvast täis. Sel laupäeval sõitsin sealt autoga läbi ja mingit kiirust arendada ei saa, kuna inimesed voorivad autoteel. Ilmselt üleüldise globaliseerumise tulemusena suuremaid erinevusi Tallinna ööeluga ma ei märganud. Kokteilimenüüd on väikeste erinevustega, kuid peamised joogid on ikka samad, inimesed liiguvad samamoodi baaridest klubidesse ja sealt rämpstoidukohvikuisse, kontsakingi kantakse koduteel näpuotsas (kuigi Eestis oktoobri lõpus seda vist väga ei näe) ja mehed arvavad, et joogiga ostavad nad endale ka automaatselt telefoninumbri ja/või kaaslase kogu õhtuks.
Loodetavasti ajapikku tuleb elamusterohkemaid peoõhtuid.

PS. iPhone on lõpuks ka siia jõudnud ja maksab hingehinda.

Mõned tähelepanekud

1. Numbrimärkidele ei kehti mitte mingisugused reeglid - esile tooksin ZORRO, BJ ja Hummeri, mille nimi oli HUMBLE.
2. Kütus maksab sama palju kui Eestis.
3. Kütmine see-eest on kordades odavam.
4. Internet on kallis lõbu.
5. Soe vesi haiseb, mistõttu esimestel siinveedetud nädalatel oli hammaste pesemine väga ebameeldiv protseduur.
6. iPhone oli/on ebaseaduslik.
7. Ilm pole pooltki nii halb kui räägitakse.
8. Metsa on poole rohkem kui väidetakse.
9. Peale kuumaveeallikas ujumist saad pehmema naha kui kunagi varem ja nädalaks juuksed, mida ei saa kammida.
10. Talvehooajal vaalu ei näe (reklaamigu nad mida tahes).
11. Teed in väga heas korras, miinuseks pidevad lamavad politseinikud.
12. Ükskõik kui külm väljas on, siis on alati inimesi, kes käivad plätude, nabapluuside ja paljaste säärtega.
13. Vaatamata sellele, et siin mingil määral metsa on, siis roadtripile minnes metsapeatustega arvestada ei tasu.
See nimekiri tõenäoliselt jätkub...

Nädalavahetuse veetsin nn suvemajas (nn sellepärast, et siin väidetavalt ei ole suve selle kõige tavalisemas tähenduses, kuigi ma ei imestaks kui ka see oleks samasugune vale, nagu et siin ei ole puid ja ilm on koguaeg halb jms). Igatahes asus see umbes 70-80 km Reykjavikist mägedevahelise järve kaldal. Sinna oli ehitatud terve "suvemajakeste" kvartal või pigem mitu kvartalit, mis minu jaoks isiklikult on kindel koht, kuhu ma ei taha oma melust pääsemise kohta, sest ma kujutan ette, et hooajal on seal meeletu rahvamass. Igasugust läbustamist nagu näiteks Mändjala kämpingutes aset leiab, siin vist ei ole, aga sellegipoolest on minu jaoks sellise maja omamise eesmärk teiste inimestega ümbritsetud piirkonnas puudulik. Mis ei tähenda muidugi, et ma seda nädalavahetust ei nautinud, sest ei ole väga raske nautida tunnikest kuumas mullivannis tähistaeva all, jalutuskäiku mööda järvekallast või pühapäeva hommikut head raamatut lugedes ja aeg ajalt aknast lumiseid mäetippe vaadeldes.
See selleks - nüüd veidi maastikukirjeldust. Laupäeval sõites oli minu õnneks väga ilus päikesepaisteline ilm, nii et sain autoaknast ümbrust jälgida. Kui Eestis ringisõites on silmapiiril alati paistmas mets (v.a. enamasti kui sõidadki metsa vahel), siis siin oma sama seis mägedega. Mäed on igal pool - isegi kui sõidad mäe otsa, siis su ees, vasakul, paremal ja igal pool mujal on ikka mäed. Päris metsa moodi metsa on minimaalselt, enamasti on puud istutatud kindla joone järgi, mis jätab asjast ikka väga tehisliku mulje. Kuulsaid islandi lambaid, keda pidid ka kõik kohad täis olema, nägin ma ainult ühes kohas, aga see ei olnud mitte tingitud järjekordsest üldistamisest, vaid sellest, et loomad on talvehooajaks tubasele režiimile kolinud. See-eest oli teeäärsetel karjamaadel palju hobuseid, kohalikud hobused on väikest kasvu ja karvased ehk siis sellise suurema poni moodi.
Maanteed on siin väga heas korras, kuid halvad teeolud väljenduvad teistes asjades kui kodus. Nimelt läbisime teelõigu, kus on tugeva tuule korral sõitmine keelatud, kuna meretuule ja mäe koostööl on lihtsalt oht, et sind lennutatakse koos autoga teelt minema. See tundus mulle esialgu kaheldav ja kujutasin ette, et siis peab ikka täitsa torm väljas olema, kuid pühapäeval tagasi sõites kui väljas oli selline keskmine vihma ja tuulega ilm, lendas teelt välja meie ees sõitva auto järelkäru.
Lõpuks ometi sain ärkvelolles läbida veealuse tunneli, mis on Islandil ainus. Kuuekilomeetrises tunnelis oli pm iga poole kilomeetri tagant kiiruskaamerad (mida on siin ka maanteedel meeletult) ja tulekustutid.
Siin on linnad (vähemalt Reykjaviki ümbruses) väga kokku kasvanud, arvatavasti ehitusbuumi töö ja nüüd on välimiste linnade äärtes terved elamukvartalid, mis on tühjad. Paar aastat tagasi on Bauhof siia kolinud, terve kompleksi ehitanud ja seejärel on see lihtsalt tühjalt seisma jäänud.

Igas sadamas on vähemalt üks... poolakas.

Olen nüüd juba terve nädala käinud islandi keele kursustel. Ma ei ole kunagi varem olnud osa nii värvikast seltskonnast. Nimelt on meil seal üks tüüp Venetsueelast, padre Diego ka kuskilt Lõuna-Ameerikast, tüdruk Poolast, kaks veidi hirmuäratavat naist Kosovost (kes muide ei räägi inglise keelt), vanamees Portugalist (kes samuti ei räägi inglise keelt ega saa absoluutselt mitte millestki aru ja kellega ma olen korduvalt olnud sunnitud tegema mingeid paaristöid), tüdruk Soomest (kellel on soomlase kohta üllatavalt hea inglise keele hääldus), tüdruk Jeemenist ja siis veel üks nooremapoolne tüüp Šveitsist, kelle küüned on pidevalt mustaks lakitud ja kes tuli Islandile kuueks nädalaks lihtsalt keelt õppima. Mis ta veel kahltasemaks teeb, on see, et ta on vaimustuses soome keelest, sest see olevat nii ilusa kõlaga (nagu WTF?!). Kogu see grupp on veendunud, et mina ja Soome tüdruk saame omavahel vabalt rääkida nii, et kumbki kõneleb oma keelt ja nad keelduvad uskumast vastupidist. Mistõttu ma olen alla andnud ja ei ürita enam selgeks teha, et eesti ja soome keel on tegelikult kaks erinevat keelt, mitte murret.
Islandi keel on ka üks nendest toredatest keeltest, mille puhul hääldusel ja kirjapildil ei tundu aeg-ajalt mitte mingit seost olevat, mis teeb puhtalt lugema õppimise minu jaoks suhteliselt keeruliseks, sest no kui teil on keeles olemas ö-täht, siis miks ei kirjutata sõnasse kohe ö, vaid selle asemel hoopis mingite teiste tähtede kombinatsioon, mida lõppkokkuvõttes ikka hääldan ö-na. Aga kui need erinevad reeglid jms lõpuks selgeks saab, siis arvatavasti saan ka oma ärritusest üle.
Teine probleem, mis islandi keelega tekib, on et siin on meeletult selliseid häälikuid, mida ma ei ole harjunud hääldama ja ausalt öeldes praeguse seisuga ma ei ole isegi kindel, kas mu rääkimiseks mõeldud lihased ja elundid on üldse võimelised neid välja ütlema.
Muidu tundub projekt islandi keel selgeks saada suhteliselt lootusrikas, kuna igapäevaselt nö keele sees olemine ja suhtlemine inimestega, kes inglise keelt ei räägi peaks tekitama sundolukorra see lihtsalt ise selgeks saada. Loodame igatahes parimat.
Bless bless.

Teises kohas

Nii. Mu esimene nädal Islandil on siis möödas ja pool teist ka juba. Peaks mainima, et üllataval kombel see ei erinegi nii palju Eestist või siis mõnest teisest Euroopa riigist, kus ma käinud olen. Ilmselge globaliseerumise märk.
Esimene asi, mis mulle siin silma hakkas oli see, et mitte keegi ei käi jala. Nagu tõsiselt. Alguses kui inimesed autodest mind pidevalt jõllitasid, siis ma arvasin, et erinen kohalikest, nüüdseks aga on juba kolm inimest minult teed küsima tulnud, nii et vist ikka näen islandlane välja, nii et jõllitamine oli tingitud puhtalt minu veidrast harjumisest jala käia. Kõnniteed on inimtühjad, ainult koolilapsed kasutavad neid teatud aegadel, enamuse ajast olen mina ainus jalutaja. Kõigi pooletunniste jalutuskäikude kohta imestatakse siin suu ammuli, et kas ma tõesti läksin sinna jala. Võib olla siin talvel on ilmaolud nii hullud, et ei saa jala käia, aga praegu on ilmad täpselt nagu Eestis, veidi paremad isegi, sest suhteliselt vähe sajab.
Kui te kuskilt loete, et Islandil ei ole üldse puid (mida mina lugesin ja kohe ka uskusin), siis see on ilmselge vale. Nad on linnadesse neid päris palju sisse toonud, linnast väljas sõites on küll tee ääred paljad ja metsapeatuseks peab mõne suurema kivi otsima, aga Reykjavikis on mitmeid metsatukki.
Ühtegi vulkaanikraatrisse ei ole ma veel kiiganud, aga geisrit purskamas olen näinud. Pilti unustasin teha, sest mingid Itaalia turistid palusid mul hoopis endist pilti teha ja kahe kaameraga manööverdamine oli maksimaalne, millega hakkama sain, kolmas ei oleks enam kõne alla tulnud.
Maastik on siin Eestiga võrreldes ikka väga mägine ja künklik. Alguses võttis ikka päris võhmale, aga igapäevane käimine on juba mõju avaldanud ja enam ei ole mingi probleem ülesmäge rühkida. Välja arvatud täna, kui tuul pidi mind mu langevarjurimantliga õhku lennutama ja sihtpunkti jõudes olin ikka suhteliselt vihaseks juba aetud.
Maja kus ma viibin on ehitatud mäe küljele, nii et kui sisened esimesele korrusele, siis ülejäänud ei lähe mitte üles, vaid alla.
To be continued...