Islandil algas eile ametlikult suvi. Ei lasknud ennast isegi kolmapäeval sadanud lumest takistada ja algas sellegi poolest. Suve algus on siin suur püha – tehakse kingitusi, poed ja pangad on kinni ja kolmapäeva õhtul on inimesed väljas pidutsemas. Kevadet ja sügist siin paberite järgi ei olegi.
Vulkaanist ka siis paar sõna. Igasugused hirmujutud sellest, et välja ei soovitata minna ja kui see hädasti vajalikuks osutub, siis peab respiraatorit kandma, on vale puha. Tegelikkus on see ainult mõnedele talunikele, kes otse vulkaani kõrval elavad. Mina ei ole veel ühtegi tuhapilve näinud, taevas on hele-helesinine ja kuigi täna hommikul nägin kuskil uudist, et Islandil on lennujaamad suletud, siis lennukeid oli taevas ikkagi omajagu. Tuule pöördumist ja tuha Reykjaviki piirkonnale kandumist on terve nädal ennustatud, aga siiani ei ole veel muutust toimunud. Vulkaanist endast on saanud kõva turistilõks, kuhu korraldatakse hirmkalleid ekskursioone ja saab isegi helikopteriga selle kohal sõita. Paar nädalat tagasi küll said kaks turisti seal surma, mitte küll otseselt vulkaani tõttu, vaid sõitsid kuskile läbimatusse kohta ning külmusid. Siin ei tasu kindlasti autoga kuskile teadmatusse kohta sõita, kuna mobiililevi on suhteliselt nigel (kui Esjal ronimas käisime, siis ka seal näiteks puudus signaal) ja kui tee järsku otsa saab ja kinni jääd, siis on jama käes.
See on amet, mis ma endale küll vist igiammu olen saanud ja ega ma sellest lahti saada ei taha, sest sõita meeldib mulle rohkem kui juua. Igatahes, miks see üldse märkimist väärib, et ma sel laupäeval kaine autojuht olin, on see, et teadaolevalt mujal riikides ei ole päris nulltolerants roolis promilliga olemisel (Islandil on see vist 0,4 vms… ma nagu kuskilt ükskord lugesin) ja peale väikest drinki on täiesti normaalne sõitma minna. Kuna mina olen ikka Eesti Vabariigi uhke kodanik, siis ma jään siiski seal kehtivate seaduste juurde (kuigi kui ma oleksin kakskümmend, siis vaevalt, et mulle siin alkoholi müüdaks lihtsalt sellepärast: „… minu kodumaal tohib küll alates 18. eluaastast viina osta“). See-selleks.
Mind hakkas asja juures häirima see, et inimesed tulevad ikka oma jutuga, et mis see üks klaas ära ole ja no ei saa sa sellest mingit kõva promilli. Ma sain täitsa kurjaks juba. Mul ei tule pähegi autovõtmeid käest kiskuma hakata, kui keegi siin peale klaasi veini otsustab autoga koju sõita. Palun väga. Kui teil see seaduste ja ühiskonnanormide poolest lubatud on, siis anna minna, aga ma ei hakka endale mingeid rumalaid kombeid vägisi külge pookima.
Ma täiesti nõustun sellega, et inimene võib õhtusöögi kõrvale juua klaasi veini ja on täiesti võimeline autot juhtima. Ja kui riigis ei ole probleemiks joobes juhid ja ülepäeviti ei ole uudised, et jälle keegi purjus peaga sõitis millelegi/kellelegi otsa/surnuks/vigaseks, siis pole vajagi hakata parandama midagi, mis katki pole.
Aga meil kallil isamaal on selle koha pealt küll katki ja parandamiseks tulebki luua nulltolerants ja kriminaalkaristus kaela väänata.
Jutt sai nüüd väga äkki otsa, aga mul pole rohkem midagi öelda... kui siis ainult, et sõitke kaine peaga.
Ilma- ja autojutule jätkuks: ükspäev selle suure tormi, tuule ja vihmaga rühkisin linna poole, sõidab mingi auto vastu ja tuututab (ma tõesti ei tunne selles linnas mitte kedagi, kes mind nii tüütult tervitada võiks). Hästi kurjaks ja mõtlesin, et ta võiks seisma jääda ja autost välja tulla ja siis ma teeks talle Peeter Oja. Nüüdseks mu raev on lahtunud, aga sel hetkel olin ikka püha viha täis. Ja see tuututamine on siin suht populaarne, nad ei ole ikka üldse harjunud, et kõnniteedel inimesed käivad ka. Imeasi olen.
Alles nüüd hakkab Islandi ilm oma tõelist palet paljastama. Eestis on kevadilmad küll ka suhteliselt heitlikud, aga siin kisub asi juba meeleheite piirimaile. Eelmisel nädalal näiteks oli fake-kevadilm, kui aknast lausa kutsus päikese kätte peesitama, aga niipea kui uksest välja astusid lõikas teravalt külm tuul ihusse. Jalutuskäikudel ei aidanud sooja saamiseks isegi kiirkõnd – kuigi mu sammumeeter pani kolmandiku sammudest jooksu arvele, soojem sellest ei hakanud. Laupäeva hommikul välja minnes pakkisin siis ennast kubujussi kostüümi, esialgu tundus see kõige halvem otsus üldse, sest järsku oli päriselt kevad väljas ja soe. Kuid siis sain jälle õpetuse, et siin ei tasu ilma suhtes kunagi ennatlikke järeldusi teha. Poole tunni pärast oli juba väiksemat sorti lumetorm, millele järgnes taas soe päikesepaiste, siis rahe, lumi, päike, pilved, külm tuul, lumi, soe tuul, kuum päike ja see tempo, milles need muutused toimusid oli lausa uskumatu. Mina näiteks sellist kiirust ei usuks, kui poleks ise läbi elanud.
Lisaks olen ma siin veel tunda saanud kahte täiesti uut tüüpi vihma – esimene neist on siis selline, et käid ja käid, mitte mingit vihma ei tunne, aga kui sihtkohta jõuad, siis mingil imetabasel moel oleksid justkui veest läbi kõndinud. Teine on aga vastupidine – tunned kuidas vihma sajab, näed kuidas vihma sajab, aga salapärastel põhjustel jääd täiesti kuivaks. Ja muidugi on esindatud ka kõige tavalisem vihm, mille piisad teevad lausa haiget, nagu keegi loobiks herneid vastu nägu ja ootuspäraselt oled ka läbimärg.
Täna on see on viimane ja eile oli teine. Homme loodetavasti on kevad tagasi, mis siin ka paar päeva vältas ja ma ennatlikult (jälle astusin samasse ämbrisse) kummikud kuskile kapipõhja peitsin.
Nüüdseks olen pea pool aastat eemalt Eesti uudiseid lugenud. Kui esimesed nädalad-kuud olid seal esinevad näod mulle tuttavad, siis mida aeg edasi, seda enam tekib sinna inimesi, kes on täiesti võõrad. Enamus neist on pärit igasugustest tõsielusaadetest, mis on nii kohutavalt populaarseks saanud. Ma ei saa, mis ometigi viib inimesi ennast sellisel moel eksponeerima ja kuidas see kuulsuseiha nii suureks on kasvanud. Dekolteega üritatakse viieteistkümnest kuulsuseminutist meeleheitlikult kakskümmend välja venitada ja niipea, kui järsku ükspäev enam ei leia end tabloidi esilehelt, siis tuleb kiiresti järgmisesse saatesse minna ja oma isiklik elu kõigile paljastada. Piinlik on lugeda. Saated on kõik ju USAst sisse ostetud ja vaadatakse, et oh seal ju inimesed teevad samamoodi. Võrreldes aga rahvaarvu, siis Eestis teed sa endale sellega kustutamatut kahju, USAs oled reaalselt 15 minutiga unustusse vajunud.
Minu jaoks täiesti tundmatud näod kuulutavad nädalast nädalasse, kuidas nad nüüd oma pruut teist, kolmandat, neljandat korda enam ei peta. Tundub, et nad kõik järgivad ühte kulunud ütlust: „There is no such thing as bad publicity“. Reklaamitakse ennast nii hea kui halvaga nii kaua, kuni ühel päeval järsku on tekkinud illusioon, et nüüd ma olen nii äge küll, et võin oma piltide avaldamise ja intervjuu eest raha küsida, mille peale nad lihtsalt välja naerdakse.
Ega ei saa üle ka printsessidest, kes muule maailmale näitavad, et eesti naised on ainult rikka mehe otsingul, siis imestatakse, miks need inglise poissmehed Hollywoodis ainult ühe asja peal väljas on ja kirtsutatakse nina. Võib arvata küll, et ega see pool välja ei jõua ja reklaamime end rikka kultuuri ja uhke vanalinnaga, aga millegipärast välismaalased teavad Eestit ikka ilusate tüdrukute ja peopealinna poolest, mitte kui Skype’i kodumaana. Kena küll, et on ilusad inimesed, aga see mulje on pigem negatiivse alatooniga ja ma pean vastu raiuma, et ma ei ole siin rikka mehe jahil, vaid võtan endale kodumaale naastes eesti mehe ja saan kartulikoorevärviliste juustega lapsed.
Et nüüd algus ja lõpp kokku omavahel ka läheksid, siis tabloide vaadates jääb Eestist ikka teine mulje, kui ise kohapeal viibides, nii et ei tasu alahinnata stereotüüpide teket, kui ollakse näinud vaid kildu tegelikkusest.
Jutu mõte on siis selles, et nii väikese rahvaarvuga oleme igaüks oma riigi peegel, nagu laps kodu oma ja ei tasu ennast maha teha.
(Ja Karlile – sain küll sinu printsesside sissekandest inspiratsiooni, kui seda kahtlustad.:))
Tulesaare lastele kohaselt meeldib siinsetele lastele ilmselgelt tulega mängida. Nimelt pandi täna põlema otse minu akna all suure jalgpalliväljaku suurune plats. Ei põlenud küll terve plats, vaid pigem nägi see välja umbes nagu Eesti Vabariigi 90. juubeli puhul tehtud tulemäng, välja arvatud see, et mingit sõnumit sealt välja lugeda ei olnud võimalik. Lagendik ise on tüüpiline Islandi kivine ala, mille ühes ääres jookseb oja.
Asja juures on kõige hullem see, et täna on suhteliselt tuuline ilm, mis sädemeid ringi lennutab ning tuli on väga majade lähedal. Tuletõrjel võttis kohale jõudmiseks aega umbes 15 minutit, lisaks otsisid nad veel 5 minutit ligipääsu.
Kahjuks mu fotokas tegi nii haledad pildid, et neid ei ole mõtet isegi jagada.
Today I'm proud to welcome a guest in my blog - Sophie. She has been kind enough to write her version of our epic journey to the top of Mount Esja. Enjoy and those who can - compare.
So sit back, relax and travel with us!
Hey everybody!
You might not know me yet. My name is Sophie and you can find me on some of Liina's pics I suppose. The reason why I write into that blog is simply because the „chief“ asked me to! ;) And it’s fun, by the way.
So, let’s get to business.
There’s a lot to tell about our trip to the top (or better said nearly-top in my case) of Esja, the „local mountain“ of Reykjavík. I guess it’s best just to begin with the beginning.
At first it had been the plan to start the tour at about half past nine o’clock. But since there were a few unexpected incidences like ripped trousers and serious stuff like that, I – as the last one to be picked up – had to wait until 10.15 for my fellow travelers to come. I should maybe also say that at first we estimated to be back from the whole trip around 1 pm and I am really glad that I managed to get off duty at my Au-Pair family, because at the said time we were to be found pretty exactly halfway to the top...
After we arrived at the base we went off nearly right away. In the wrong direction. So, after a nice little detour we managed to find the right path again back at the beginning. Like this we all were already warmed up and the shoes had gotten their first layer of stinky mud. Especially Liina was obviously very happy about that. Who would want white shoes anyway? ;)
But she was not the one who was dressed in the most inappropriate way. She got beaten masterfully by our Japanese fellow girl Yoshimi, who went up Esja with higher-heeled (not really high-heeled) boots, tight jeans, about 5 shirts and two shoulder bags. My deepest respect for making it up to the top with this equipment!
The first part of the ascent – described with „one boot“ on the map – was a bit exhausting because Liina started off in her usual running-pace, but not difficult. We made our first stop at a little river to taste the water. It was really refreshing and clean. And it didn’t even smell sulphurous like the tap water almost always does.
Daniel and Riikka then started to torture me with eating chocolate bars. As I am doing this funny fast-thing where I don’t eat any sweets until Easter, i could only enjoy the smell... :P
The part with the „two boots“ on the plan was maybe a bit steeper and the paths were not as well maintained as at the bottom but it was still no problem for us to climb up. The real difficulty started at the „three boots“ level. Maybe it was because none of us had more than two boots?
But maybe it was also because of the partly 90 degrees inclination in addition to the snow and ice between the rocks? Who knows...?
Riikka and I started to scout the heights first and soon came to the conclusion that it might be a lot easier to get up, then it would be to get down again. And even going up was everything but a piece of cake!
You would suddenly find yourself stuck in an icy depression with no foothold and unable to penetrate the walls with your fingers. When you then looked down below you and realized that if you got going here you would not be able to stop yourself for some painful looking hundred meters, you started to think about things, that usually only get mentioned in testaments.
After some time I decided to split up with the group to search for the „real path“ which I thought I had found. In the end, it led to a dead end that was nowhere nearer the top than where I had been before. The only difference: I couldn’t hear or see anything of the others. Scary experience. I was only waiting to hear somebody scream and fall... Thankfully I didn’t hear anything, obviously. Because they had had the same thoughts and had been calling for me...
Anyway I decided that it would probably be best if I found my way back to the „three boots“-sign and look where the others are. I could only find Daniel and Yoshimi sitting up somewhere on the rocks. They then called down to me, that Riikka and Liina had gone up to the top to look for the real „real path“. Riikka might also have had a bit more motivation to go for the top because it was practically her last chance to go there before she went back to Finland. And who knows if, or when she will come back to Iceland again...
I for myself was pretty fed up with the top and decided not to spend the next half hour in fear of death, but to rather eat my cheesebread. A good decision I think.
Nevertheless Daniel and Yoshimi headed to the top too, after Riikka came down the supposedly „real path“. Pretty much the only thing indicating it, was a rope that was nearly invisible from the bottom... Lucky us, climbing everywhere but there.
After those two vanished from sight, me and Riikka were waiting some time for Liina to show up. In vain, because she had gone down a pretty straight way – not quite the easiest one i think, but okay. So we met up with her a bit further down on the path.
Daniel and Yoshimi obviously decided to enjoy the view a bit longer and since we couldn’t reach them on the phone, we decided to go back down. Main objective was, that both Riikka and I were supposed to be home at 4 pm – which Daniel knew.
I did feel pretty bad leaving them behind on the mountain (after all people died up there), but I didn’t really know what else to do. We also asked one mountain-runner that rushed down past us and he told us that they had been alright, when he had seen them last.
So we continued descending and finally ended up at the bottom with wobbly knees and pretty exhausted. We were all looking forward to the next day...
When we wanted to leave with the car we were thinking about how to deal with the missing crew-members and decided to leave some money for the bus behind and write Daniel an SMS about the hiding-place. The plan failed due to the fact that Daniel had left his phone behind in the car. Wonderful!
Liina, as the only one who was able to delay had to stay behind with their stuff and wait for them while Riikka and I drove off to our workplaces.
Later Liina told me that she had had to wait for nearly two hours for the others to finally find their way back down the mountain... Explanation: they didn’t expect anybody to wait for them. Haha.
I wonder why all our trips end up strange like that... But anyway, as long as nobody got seriously harmed, I would go with the opinion of the view being worth the troubles. And I guess the pictures give proof to
