Küpsetasin eile siis esimest korda täitsa ise vastlakukleid. Väga enesekindel ma oma ettevõtmises ei olnud, kuna eelmisel nädalal üritasin kohaliku retsepti järgi lagritsaküpsiseid teha ja see kukkus haledalt läbi. Peamiseks põhjuseks oli tõenäoliselt see, et ülehindasin oma keeleoskust ja otsustasin retsepti ilma sõnastikuta tõlkida. Vara veel selleks vist. (Lagrits on siin väga popikas – enamus kohalikke komme on lagritsaga)
Igatahes tagasi vastlakuklite juurde – arvasin, et olen nüüd siinsete jaoks imetabased asjad valmis teinud ja mis tuli välja – neil on siin täiesti olemas oma versioon vastlapäevast ja vastlakuklitest. Isegi nimi on sarnane, hääldatakse „vestla“ vms, kirjapildiga kahjuks tuttav ei ole, põhimõte on aga sama, välimus erineb veidi. Hernesupi asemel on neil oasupp, kuhu panevad otse loomulikult lambaliha. Mingit kelgutamist ega liulaskmist siin minu teada kombeks ei ole, aga maa on ka selline, kus niikuinii lina väga kasvada ei taha – ükskõik kui pika liu siis ka lased.
Vastlapäeva nimi on siin „Spengidagur“ (springa – plahvatama) ehk siis põhimõte on süüa nii palju kuni lõhki lähed enne kui paastuma peab hakkama.
Need pidustused on siin mitmepäevased (esmaspäev, teisipäev, kolmapäev kui ma õigesti mäletan) ja ühel nendest päevast panevad lapsed endale kostüümid selga ja lähevad kommi lunima uste taha. Kõigil lastel oma Mardipäev. Sügisel ma just imestasingi, et neil midagi sellist ei ole, aga hoopis teisel ajal kui mujal.
Pika liu soovimiseks on veidi hilja, aga hea tiigriaasta soovimiseks on just õige aeg - nii et kõige paremat valge tiigri aastat!
Igatahes tagasi vastlakuklite juurde – arvasin, et olen nüüd siinsete jaoks imetabased asjad valmis teinud ja mis tuli välja – neil on siin täiesti olemas oma versioon vastlapäevast ja vastlakuklitest. Isegi nimi on sarnane, hääldatakse „vestla“ vms, kirjapildiga kahjuks tuttav ei ole, põhimõte on aga sama, välimus erineb veidi. Hernesupi asemel on neil oasupp, kuhu panevad otse loomulikult lambaliha. Mingit kelgutamist ega liulaskmist siin minu teada kombeks ei ole, aga maa on ka selline, kus niikuinii lina väga kasvada ei taha – ükskõik kui pika liu siis ka lased.
Vastlapäeva nimi on siin „Spengidagur“ (springa – plahvatama) ehk siis põhimõte on süüa nii palju kuni lõhki lähed enne kui paastuma peab hakkama.
Need pidustused on siin mitmepäevased (esmaspäev, teisipäev, kolmapäev kui ma õigesti mäletan) ja ühel nendest päevast panevad lapsed endale kostüümid selga ja lähevad kommi lunima uste taha. Kõigil lastel oma Mardipäev. Sügisel ma just imestasingi, et neil midagi sellist ei ole, aga hoopis teisel ajal kui mujal.
Pika liu soovimiseks on veidi hilja, aga hea tiigriaasta soovimiseks on just õige aeg - nii et kõige paremat valge tiigri aastat!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar