Nagu jalgrattasõit...

Kellel vähegi võimalik on, soovitan kindlasti islandi hobustega ratsutada. Esiteks pakuvad nad oma nunnususega silmailu ja teiseks on uskumatult… mugavad, paremat sõna nagu ei tule pähe hetkel. Eile igatahes avanes mul lõpuks selleks võimalus, olen terve siinoldud aja seda oodanud ja ei pidanud absoluutselt pettuma. Minu ratsutamiskogemused jäävad küll aastate taha, viimati istusin vist hobuse seljas kaks aastat tagasi jaanipäeval ja siis ka kõigest õppisin selga hüppamist ilma kõrvalise abita ja sõiduks ei läinud. Seetõttu olin eile veidi närviline ja galopeerides keeras veidi sees, kuid see hirm oli samamoodi hea hirm, täpselt nagu tänane lihasvalu on nauditav.

Sinisilmne kaunitar, kellega sõitsin oli 17-aastane puhtavereline islandlane, kellel nimeks Framtið, mis eesti keeles tähendab tulevikku. Iseloomult on ta kangekaelne ja jonnakas ning sadula selga panemise peale otsustas ta mind hammustada, kuid kui lõpuks aru sai, et ega ei ole pääsu enam kuskile, siis hakkas ta ka sõna kuulama ja piitsa ei pidanud kordagi kasutama.

Meie kahetunnine retk viis kõigepealt läbi jõe, seejärel üle lahe, mis madala veetaseme tõttu liivaväli on ja edasi piki rannajoont. Ilmaga üldiselt vedas, kuigi tuul oli hooti nii tugev, et pani lausa muretsema, et ega see sadulast ei vii.

Ratsutamine on nagu jalgrattasõit, nii et umbes peale kümmet minutit sain esialgsest krambist lahti ja suutsin hobuse liikumisega ilusti kaasa minna, kuigi käiguvahetused käisid tal hooti nii kiiresti, et ajas lausa segadusse. Eriti kuna islandi hobused on nö viiekäigulised. Neile iseloomulik tölt on aga eriti mugav – nagu istuks tugitoolis.

Siinsete hobuste tõu puhtuse eest hoolitsetakse kindlameelselt – Islandile ei tohi sisse tuua ühtegi hobust ja siit lahkunud kohalikud ei tohi enam kunagi naasta. Tänu sellele on araabia hobuste kõrval siinne tõug maailmas kõige puhtam.

Ilusat suve algust!

Islandil algas eile ametlikult suvi. Ei lasknud ennast isegi kolmapäeval sadanud lumest takistada ja algas sellegi poolest. Suve algus on siin suur püha – tehakse kingitusi, poed ja pangad on kinni ja kolmapäeva õhtul on inimesed väljas pidutsemas. Kevadet ja sügist siin paberite järgi ei olegi.

Vulkaanist ka siis paar sõna. Igasugused hirmujutud sellest, et välja ei soovitata minna ja kui see hädasti vajalikuks osutub, siis peab respiraatorit kandma, on vale puha. Tegelikkus on see ainult mõnedele talunikele, kes otse vulkaani kõrval elavad. Mina ei ole veel ühtegi tuhapilve näinud, taevas on hele-helesinine ja kuigi täna hommikul nägin kuskil uudist, et Islandil on lennujaamad suletud, siis lennukeid oli taevas ikkagi omajagu. Tuule pöördumist ja tuha Reykjaviki piirkonnale kandumist on terve nädal ennustatud, aga siiani ei ole veel muutust toimunud. Vulkaanist endast on saanud kõva turistilõks, kuhu korraldatakse hirmkalleid ekskursioone ja saab isegi helikopteriga selle kohal sõita. Paar nädalat tagasi küll said kaks turisti seal surma, mitte küll otseselt vulkaani tõttu, vaid sõitsid kuskile läbimatusse kohta ning külmusid. Siin ei tasu kindlasti autoga kuskile teadmatusse kohta sõita, kuna mobiililevi on suhteliselt nigel (kui Esjal ronimas käisime, siis ka seal näiteks puudus signaal) ja kui tee järsku otsa saab ja kinni jääd, siis on jama käes.

Veel nalja

Miks Eyjafjallajökull purskama hakkas?

Et neile, kes Islandi pankrotis süüdi on, põrgus ruumi teha. Ja kavalalt ootas, et raport enne välja tuleks – mitu tuba täpselt vaja on.

Rahvasuu

Naljanumber

Tänane numbrimärk, mis naeru suule tõi – BANANI. Nii juhil kui ka autol puudusid igasugused banaanitunnused.

Kaine rool

See on amet, mis ma endale küll vist igiammu olen saanud ja ega ma sellest lahti saada ei taha, sest sõita meeldib mulle rohkem kui juua. Igatahes, miks see üldse märkimist väärib, et ma sel laupäeval kaine autojuht olin, on see, et teadaolevalt mujal riikides ei ole päris nulltolerants roolis promilliga olemisel (Islandil on see vist 0,4 vms… ma nagu kuskilt ükskord lugesin) ja peale väikest drinki on täiesti normaalne sõitma minna. Kuna mina olen ikka Eesti Vabariigi uhke kodanik, siis ma jään siiski seal kehtivate seaduste juurde (kuigi kui ma oleksin kakskümmend, siis vaevalt, et mulle siin alkoholi müüdaks lihtsalt sellepärast: „… minu kodumaal tohib küll alates 18. eluaastast viina osta“). See-selleks.

Mind hakkas asja juures häirima see, et inimesed tulevad ikka oma jutuga, et mis see üks klaas ära ole ja no ei saa sa sellest mingit kõva promilli. Ma sain täitsa kurjaks juba. Mul ei tule pähegi autovõtmeid käest kiskuma hakata, kui keegi siin peale klaasi veini otsustab autoga koju sõita. Palun väga. Kui teil see seaduste ja ühiskonnanormide poolest lubatud on, siis anna minna, aga ma ei hakka endale mingeid rumalaid kombeid vägisi külge pookima.

Ma täiesti nõustun sellega, et inimene võib õhtusöögi kõrvale juua klaasi veini ja on täiesti võimeline autot juhtima. Ja kui riigis ei ole probleemiks joobes juhid ja ülepäeviti ei ole uudised, et jälle keegi purjus peaga sõitis millelegi/kellelegi otsa/surnuks/vigaseks, siis pole vajagi hakata parandama midagi, mis katki pole.

Aga meil kallil isamaal on selle koha pealt küll katki ja parandamiseks tulebki luua nulltolerants ja kriminaalkaristus kaela väänata.

Jutt sai nüüd väga äkki otsa, aga mul pole rohkem midagi öelda... kui siis ainult, et sõitke kaine peaga.

Ilma- ja autojutule jätkuks: ükspäev selle suure tormi, tuule ja vihmaga rühkisin linna poole, sõidab mingi auto vastu ja tuututab (ma tõesti ei tunne selles linnas mitte kedagi, kes mind nii tüütult tervitada võiks). Hästi kurjaks ja mõtlesin, et ta võiks seisma jääda ja autost välja tulla ja siis ma teeks talle Peeter Oja. Nüüdseks mu raev on lahtunud, aga sel hetkel olin ikka püha viha täis. Ja see tuututamine on siin suht populaarne, nad ei ole ikka üldse harjunud, et kõnniteedel inimesed käivad ka. Imeasi olen.

Ilmateade vol 2

Alles nüüd hakkab Islandi ilm oma tõelist palet paljastama. Eestis on kevadilmad küll ka suhteliselt heitlikud, aga siin kisub asi juba meeleheite piirimaile. Eelmisel nädalal näiteks oli fake-kevadilm, kui aknast lausa kutsus päikese kätte peesitama, aga niipea kui uksest välja astusid lõikas teravalt külm tuul ihusse. Jalutuskäikudel ei aidanud sooja saamiseks isegi kiirkõnd – kuigi mu sammumeeter pani kolmandiku sammudest jooksu arvele, soojem sellest ei hakanud. Laupäeva hommikul välja minnes pakkisin siis ennast kubujussi kostüümi, esialgu tundus see kõige halvem otsus üldse, sest järsku oli päriselt kevad väljas ja soe. Kuid siis sain jälle õpetuse, et siin ei tasu ilma suhtes kunagi ennatlikke järeldusi teha. Poole tunni pärast oli juba väiksemat sorti lumetorm, millele järgnes taas soe päikesepaiste, siis rahe, lumi, päike, pilved, külm tuul, lumi, soe tuul, kuum päike ja see tempo, milles need muutused toimusid oli lausa uskumatu. Mina näiteks sellist kiirust ei usuks, kui poleks ise läbi elanud.

Lisaks olen ma siin veel tunda saanud kahte täiesti uut tüüpi vihma – esimene neist on siis selline, et käid ja käid, mitte mingit vihma ei tunne, aga kui sihtkohta jõuad, siis mingil imetabasel moel oleksid justkui veest läbi kõndinud. Teine on aga vastupidine – tunned kuidas vihma sajab, näed kuidas vihma sajab, aga salapärastel põhjustel jääd täiesti kuivaks. Ja muidugi on esindatud ka kõige tavalisem vihm, mille piisad teevad lausa haiget, nagu keegi loobiks herneid vastu nägu ja ootuspäraselt oled ka läbimärg.

Täna on see on viimane ja eile oli teine. Homme loodetavasti on kevad tagasi, mis siin ka paar päeva vältas ja ma ennatlikult (jälle astusin samasse ämbrisse) kummikud kuskile kapipõhja peitsin.

Pahandan veidi

Nüüdseks olen pea pool aastat eemalt Eesti uudiseid lugenud. Kui esimesed nädalad-kuud olid seal esinevad näod mulle tuttavad, siis mida aeg edasi, seda enam tekib sinna inimesi, kes on täiesti võõrad. Enamus neist on pärit igasugustest tõsielusaadetest, mis on nii kohutavalt populaarseks saanud. Ma ei saa, mis ometigi viib inimesi ennast sellisel moel eksponeerima ja kuidas see kuulsuseiha nii suureks on kasvanud. Dekolteega üritatakse viieteistkümnest kuulsuseminutist meeleheitlikult kakskümmend välja venitada ja niipea, kui järsku ükspäev enam ei leia end tabloidi esilehelt, siis tuleb kiiresti järgmisesse saatesse minna ja oma isiklik elu kõigile paljastada. Piinlik on lugeda. Saated on kõik ju USAst sisse ostetud ja vaadatakse, et oh seal ju inimesed teevad samamoodi. Võrreldes aga rahvaarvu, siis Eestis teed sa endale sellega kustutamatut kahju, USAs oled reaalselt 15 minutiga unustusse vajunud.

Minu jaoks täiesti tundmatud näod kuulutavad nädalast nädalasse, kuidas nad nüüd oma pruut teist, kolmandat, neljandat korda enam ei peta. Tundub, et nad kõik järgivad ühte kulunud ütlust: „There is no such thing as bad publicity“. Reklaamitakse ennast nii hea kui halvaga nii kaua, kuni ühel päeval järsku on tekkinud illusioon, et nüüd ma olen nii äge küll, et võin oma piltide avaldamise ja intervjuu eest raha küsida, mille peale nad lihtsalt välja naerdakse.

Ega ei saa üle ka printsessidest, kes muule maailmale näitavad, et eesti naised on ainult rikka mehe otsingul, siis imestatakse, miks need inglise poissmehed Hollywoodis ainult ühe asja peal väljas on ja kirtsutatakse nina. Võib arvata küll, et ega see pool välja ei jõua ja reklaamime end rikka kultuuri ja uhke vanalinnaga, aga millegipärast välismaalased teavad Eestit ikka ilusate tüdrukute ja peopealinna poolest, mitte kui Skype’i kodumaana. Kena küll, et on ilusad inimesed, aga see mulje on pigem negatiivse alatooniga ja ma pean vastu raiuma, et ma ei ole siin rikka mehe jahil, vaid võtan endale kodumaale naastes eesti mehe ja saan kartulikoorevärviliste juustega lapsed.

Et nüüd algus ja lõpp kokku omavahel ka läheksid, siis tabloide vaadates jääb Eestist ikka teine mulje, kui ise kohapeal viibides, nii et ei tasu alahinnata stereotüüpide teket, kui ollakse näinud vaid kildu tegelikkusest.

Jutu mõte on siis selles, et nii väikese rahvaarvuga oleme igaüks oma riigi peegel, nagu laps kodu oma ja ei tasu ennast maha teha.

(Ja Karlile – sain küll sinu printsesside sissekandest inspiratsiooni, kui seda kahtlustad.:))