Level kaks

Sel nädalal hakkasin jälle keelekursustel käima. Ma ei tea, kas ma olen vahepeal hästi targaks saanud või on asi uues õpetajas, et naeruväärselt lihtsaid asju meile seal räägitakse. Igatahes see ei ole üldse see, millest ma rääkida tahtsin. Vaid hoopis millestki, mis mind juba esimesel kursusel imestama pani ja nüüd üha enam ja enam.
Nimelt ei saa ma kuidagi aru, kuidas on võimalik, et vahet ei ole, kas ollakse siin olnud neli – viis aastat või paar kuud, tase on kõigil üks ja kõige paremini oskab üldse Daniel, kes on siin olnud tervelt nädala jagu vähem kui mina. Kas need inimesed lihtsalt ei ole varem tahtnud, et neile midagi külge hakkaks ja käisid silmad-kõrvad kinni-lukus ringi? Paratamatult ju kuuled pidevalt keelt, telekas silmad lähevad automaatselt subtiitrite peale, kuigi arusaadav on hoopiski kuuldu. Kui olin siin veidi üle kuu aja olnud, läksin esimest korda kinno. Loomulikult ei kontrollinud ma enne, mis keeles film on - tuli välja, et prantsuse ja tõlge muidugi islandikeelne, aga kuna olin usinalt alati telekat vaadates tõlget lugenud, siis sain filmist päris edukalt aru (arvatavasti) ja mul ei hakanud isegi igav. Ilmselgelt on keele õppimises (ja kindlasti ka muudes asjades) põhiline tahe see selgeks saada, sest ma ei ole küll tähele pannud, et mul keelte peale nüüd hirmsasti annet oleks. Nüüd siis tean, et kui väga tahta võin ka hiina keele ära õppida (see tahtmine küll nüüd vaevalt peale tuleb).
Üks grupp inimesi on tegelikult veel imestama panevam, kui eelnev – nimelt välismaalased, kes on siin olnud nii umbes kolm aastat ja ei räägi ei islandi ega inglise keelt. Enamasti siis Poolast, kuid on ka mujalt. Hea meelega küsiks nende käest, et mis moodi nad on siin üldse hakkama saanud. Kas käisid alguses koguaeg kaart taskus ringi, sest teed küsida ju ei saa, poed valivad vastavalt sellele, kas peab müüjaga rääkima või saab kõik asjad ise kätte? Ja mismoodi küll tööintervjuu välja nägi, sest eeldatavasti nad on nende siinviibitud aastate jooksul ikka tööl ka käinud. Hämmastav lihtsalt. Kahjuks küsida ei saa, sest meil pole ühist keelt.
Nüüd ei tundugi enam nii hämmastav see, kuidas Eestis saab elada sõnakestki eesti keelt rääkimata ja ainult vene keelega läbi ajades. Meil on ikka arvestatav venekeelne elanikkond ja mulle tundub, et nad on niikuinii kokkuhoidev rahvus, nii et lävivad vaid omavahel. Aga 320 000 elanikuga riigis ilma riigikeelt ja inglise keelt osates hakkama saada? Ma ei kujuta ette.

P.S. Aastavahetuse kommetest jms kirjutan millalgi tähelepanekute all. Sellest ei tahtnud kuidagi mingi lugu valmis saada.