Laupäev

Oli mul vaja siin seda ilma kiita - täna jõudsin linnast tagasi läbimärjana ja saapad on nii vettinud, et ma ei ole kindel, kas neid enam päästa annab. Aga vähemalt ma tean nüüd, et mul on väga hea ripsmetušš, millega võin vabalt edaspidi kinos nutta, kartmata, et pärast nägu must on.
Igatahes miks ma üldse sellise ilmaga välja ronisin, oli see, et käisime Jaapani festivalil, mis toimus Haskóla Island's ehk siis Islandi ülikoolis. Väga popp üritus oli, rahvast oli liiga palju ja kui mu kiired manöövrid kaamerate eest peitupugemiseks ei töötanud, siis näeb mind täna kindlasti ka veel telekas.
Jaapani festivalil näidati muidugi Jaapani filme, millest käisime vaatamas ühte. Tegelikult vaatasime seda ainult pool tundi, kuna film on ping-pongist, mis mulle väga huvi ei paku ja näitlejad olid väga halvad. Igaks juhuks ei võta negatiivset hoiakut Jaapani filmide suhtes peale ühte kogemust.
Muidugi oli olemas arvutimängude tuba, kuhu ei pääsenud, sest see oli arvutimängufriike täis, karaoke tuba, millest ma läksin kaarega mööda, koomiksi tuba, ühes ruumis pakuti tasuta Islandi küpsiseid ja Fantat, millel ma ei näe mingit seost Jaapaniga, aga söögile ei saa ju ära öelda. Loogilisem oleks olnud, kui nad oleksid seal sushit pakkunud, aga seda tehti teises kohas, kuhu oli väga pikk järjekord.
Õppisin ka kaks sõna jaapani keeles: megane - prillid ja kutsu - jalanõud. Pole raske arvata, miks ma just need sõnad meelde jätsin.
Festivalil lugesin ka ühte tõestisündinud lugu, mis on väidetavalt lootusest, aga minu meelest on asi pigem vastupidine. Lugu on siis järgmine: Elas kord Jaapani tüdruk nimega Sadako. Kui Hiroshimale aatomipomm heideti, oli ta kaheaastane. Ta oli väga sportlik ja ühel päeval, kui ta oli 11-aastane treenis ta suureks võistluseks. Järsku hakkas ta ennast uimasena tundma ja minestas. Sadakol diagnoositi leukeemia - "aatomipommihaigus". Tema parim sõber rääkis talle Jaapani legendi, et kui sa voldid tuhat paberkurge, siis antakse sulle üks soov. Sadako lootis, et jumalad annavad talle soovi, et ta saaks terveks ja saaks jälle joosta. Ta hakkas neid voltima ja valmistas üle tuhande, enne kui 12 aastaselt suri.
Mina sellest loost lootust küll ei leia...