33. Peale poolakate on siin veel ka palju taanlasi. Ühel õhtul käisime väljas ja kohtasime ainult taanlasi. Kui korra tekkis oht, et on islandlaste seltskond, siis tuli välja, et pooled nendest olid ikka Taanist.
34. Tänavakasse ja –koeri ei ole. Kõigil on kodud olemas.
35. Islandi hobused on nunnumad kui kassipojad.
36. Üldiselt mulle tundub, et islandlastele ei meeldi informatsiooni teistesse keeltesse tõlkida, kõigepealt: keelekooli koduleht on ainult islandi keeles (täiesti ebaloogiline), nupp on küll, millest saab inglise keele peale panna, aga see tõlgib ainult pealkirjad ära, teiseks ostsin täna kõneaega ja ma ei oska sellega nüüd midagi peale hakata, sest juhend on taaskord ainult ühes keeles.
Eestis on kõik pisiasjad tõlgitud vähemalt inglise ja vene keelde, mõnedel on veel lisaks mõni ja eestlasi on tervelt miljon rohkem ehk siis kõigi eelduste kohaselt miljon inimest rohkem, kes eesti keelt oskavad.
37. Heeringas pole siin „kuu lõpp, näpud põhjas“ toit, vaid suhteliselt kallis ja lisaks veel magus. Ehk siis mu suur rõõm, et siin heeringat on, rikuti kiiresti ära.
38. Reykjavikis on geiklubi Barbar. Väga õnnestunud nimi minu meelest.
39. Kinos on filmi ajal alati vaheaeg. Kahjuks pole neil kombeks vaadata, kuskohast lõike sisse teevad ja lüüakse poole lause pealt tuled põlema. (3D prillid on palju mugavamad ja neid ei pea tagasi andma.)
40. Tänaval öeldakse võõrastele inimestele ka tere. Alguses ehmatas ära veidi.
esmaspäev, 25. jaanuar 2010
laupäev, 23. jaanuar 2010
Laupäev
Oli mul vaja siin seda ilma kiita - täna jõudsin linnast tagasi läbimärjana ja saapad on nii vettinud, et ma ei ole kindel, kas neid enam päästa annab. Aga vähemalt ma tean nüüd, et mul on väga hea ripsmetušš, millega võin vabalt edaspidi kinos nutta, kartmata, et pärast nägu must on.
Igatahes miks ma üldse sellise ilmaga välja ronisin, oli see, et käisime Jaapani festivalil, mis toimus Haskóla Island's ehk siis Islandi ülikoolis. Väga popp üritus oli, rahvast oli liiga palju ja kui mu kiired manöövrid kaamerate eest peitupugemiseks ei töötanud, siis näeb mind täna kindlasti ka veel telekas.
Jaapani festivalil näidati muidugi Jaapani filme, millest käisime vaatamas ühte. Tegelikult vaatasime seda ainult pool tundi, kuna film on ping-pongist, mis mulle väga huvi ei paku ja näitlejad olid väga halvad. Igaks juhuks ei võta negatiivset hoiakut Jaapani filmide suhtes peale ühte kogemust.
Muidugi oli olemas arvutimängude tuba, kuhu ei pääsenud, sest see oli arvutimängufriike täis, karaoke tuba, millest ma läksin kaarega mööda, koomiksi tuba, ühes ruumis pakuti tasuta Islandi küpsiseid ja Fantat, millel ma ei näe mingit seost Jaapaniga, aga söögile ei saa ju ära öelda. Loogilisem oleks olnud, kui nad oleksid seal sushit pakkunud, aga seda tehti teises kohas, kuhu oli väga pikk järjekord.
Õppisin ka kaks sõna jaapani keeles: megane - prillid ja kutsu - jalanõud. Pole raske arvata, miks ma just need sõnad meelde jätsin.
Festivalil lugesin ka ühte tõestisündinud lugu, mis on väidetavalt lootusest, aga minu meelest on asi pigem vastupidine. Lugu on siis järgmine: Elas kord Jaapani tüdruk nimega Sadako. Kui Hiroshimale aatomipomm heideti, oli ta kaheaastane. Ta oli väga sportlik ja ühel päeval, kui ta oli 11-aastane treenis ta suureks võistluseks. Järsku hakkas ta ennast uimasena tundma ja minestas. Sadakol diagnoositi leukeemia - "aatomipommihaigus". Tema parim sõber rääkis talle Jaapani legendi, et kui sa voldid tuhat paberkurge, siis antakse sulle üks soov. Sadako lootis, et jumalad annavad talle soovi, et ta saaks terveks ja saaks jälle joosta. Ta hakkas neid voltima ja valmistas üle tuhande, enne kui 12 aastaselt suri.
Mina sellest loost lootust küll ei leia...
Igatahes miks ma üldse sellise ilmaga välja ronisin, oli see, et käisime Jaapani festivalil, mis toimus Haskóla Island's ehk siis Islandi ülikoolis. Väga popp üritus oli, rahvast oli liiga palju ja kui mu kiired manöövrid kaamerate eest peitupugemiseks ei töötanud, siis näeb mind täna kindlasti ka veel telekas.
Jaapani festivalil näidati muidugi Jaapani filme, millest käisime vaatamas ühte. Tegelikult vaatasime seda ainult pool tundi, kuna film on ping-pongist, mis mulle väga huvi ei paku ja näitlejad olid väga halvad. Igaks juhuks ei võta negatiivset hoiakut Jaapani filmide suhtes peale ühte kogemust.
Muidugi oli olemas arvutimängude tuba, kuhu ei pääsenud, sest see oli arvutimängufriike täis, karaoke tuba, millest ma läksin kaarega mööda, koomiksi tuba, ühes ruumis pakuti tasuta Islandi küpsiseid ja Fantat, millel ma ei näe mingit seost Jaapaniga, aga söögile ei saa ju ära öelda. Loogilisem oleks olnud, kui nad oleksid seal sushit pakkunud, aga seda tehti teises kohas, kuhu oli väga pikk järjekord.
Õppisin ka kaks sõna jaapani keeles: megane - prillid ja kutsu - jalanõud. Pole raske arvata, miks ma just need sõnad meelde jätsin.
Festivalil lugesin ka ühte tõestisündinud lugu, mis on väidetavalt lootusest, aga minu meelest on asi pigem vastupidine. Lugu on siis järgmine: Elas kord Jaapani tüdruk nimega Sadako. Kui Hiroshimale aatomipomm heideti, oli ta kaheaastane. Ta oli väga sportlik ja ühel päeval, kui ta oli 11-aastane treenis ta suureks võistluseks. Järsku hakkas ta ennast uimasena tundma ja minestas. Sadakol diagnoositi leukeemia - "aatomipommihaigus". Tema parim sõber rääkis talle Jaapani legendi, et kui sa voldid tuhat paberkurge, siis antakse sulle üks soov. Sadako lootis, et jumalad annavad talle soovi, et ta saaks terveks ja saaks jälle joosta. Ta hakkas neid voltima ja valmistas üle tuhande, enne kui 12 aastaselt suri.
Mina sellest loost lootust küll ei leia...
reede, 22. jaanuar 2010
Tähelepanekud vol 3
24. Kui väidetavalt ainult eestlased teavad Hemingway kuulsat tsitaati: „Igas sadamas on vähemalt üks eestlane“, siis taanlased on küll kursis, et nende lipp Tallinnast pärit on.
25. Pipi Pikksukk = Lina Langsokkur
26. „Is Estonia in Russia?“ – karta on, et peale seda lõppes meie vestlus.
27. Ilutulestik on siin väga väga populaarne. Aastavahetusel oli ikka mitu Kuressaare linnailutulestiku väärilist ümberringi. Lisaks tähistati ka kuuendat jaanuari kui jõulude viimast päeva. Nagu nad ise ütlesid: „Lasevad viimase raha taevasse“. (Jõulude ja kuuenda vahel ei olnud muidugi ühtegi päeva, kui üldse poleks rakette lastud)
28. Islandi hobune on koos araabia hobusega kõige puhtam tõug maailmas. Islandile ei tohi mitte ühtegi hobust sisse tuua, isegi mitte islandi hobust, kes on mujal käinud, sest nad tahavad oma tõu ka edaspidi puhtana hoida.
29. Peale jõule visatakse kuused lihtsalt tänavale, kust siis need salapäraselt kaovad (salapäraselt sellepärast, et mina lihtsalt ei ole näinud, kes need sealt minema toimetab). Igatahes taaskord veel üks ebamugavus mulle, kui ühele vähesele jalutajale, sest seitsmendal pidin nendest lausa üle ronima. Lisaks ei ole siin kombeks kõnniteid liivatada/soolatada, nii et ma jõudsin juba korra kukkuda.
30. Käsipall on kõige populaarsem spordiala ja nagu välja tuli, siis Island sai eelmisel aastal käsipallis ka olümpiamedali (tea, kas nendest Eesti medalitest, mille üle me ise nii suurt uhkust tunneme, ka keegi ei tea…?)
31. Komasid islandi keeles ei armastata. Mitmerealised laused ja mitte ühtegi koma. Õhk saab enamasti otsa valjusti lugedes, sest kuna ma enamusest tekstist aru ei saa, siis ma ei oska kuskil hingetõmbepausi teha, kui ei ole koma mis vihjaks veidi. Poolitamisreeglile pole ma ka veel pihta saanud. Kui muidugi on mingi poolitamisreegel.
32. Nagu ma eelnevalt kirjutasin, siis ilmal pole viga. Ainult et kui tuul puhub, siis ta suudab seda kuidagi teha kolmest suunast korraga, lisaks veel alt ka. Ausõna.
25. Pipi Pikksukk = Lina Langsokkur
26. „Is Estonia in Russia?“ – karta on, et peale seda lõppes meie vestlus.
27. Ilutulestik on siin väga väga populaarne. Aastavahetusel oli ikka mitu Kuressaare linnailutulestiku väärilist ümberringi. Lisaks tähistati ka kuuendat jaanuari kui jõulude viimast päeva. Nagu nad ise ütlesid: „Lasevad viimase raha taevasse“. (Jõulude ja kuuenda vahel ei olnud muidugi ühtegi päeva, kui üldse poleks rakette lastud)
28. Islandi hobune on koos araabia hobusega kõige puhtam tõug maailmas. Islandile ei tohi mitte ühtegi hobust sisse tuua, isegi mitte islandi hobust, kes on mujal käinud, sest nad tahavad oma tõu ka edaspidi puhtana hoida.
29. Peale jõule visatakse kuused lihtsalt tänavale, kust siis need salapäraselt kaovad (salapäraselt sellepärast, et mina lihtsalt ei ole näinud, kes need sealt minema toimetab). Igatahes taaskord veel üks ebamugavus mulle, kui ühele vähesele jalutajale, sest seitsmendal pidin nendest lausa üle ronima. Lisaks ei ole siin kombeks kõnniteid liivatada/soolatada, nii et ma jõudsin juba korra kukkuda.
30. Käsipall on kõige populaarsem spordiala ja nagu välja tuli, siis Island sai eelmisel aastal käsipallis ka olümpiamedali (tea, kas nendest Eesti medalitest, mille üle me ise nii suurt uhkust tunneme, ka keegi ei tea…?)
31. Komasid islandi keeles ei armastata. Mitmerealised laused ja mitte ühtegi koma. Õhk saab enamasti otsa valjusti lugedes, sest kuna ma enamusest tekstist aru ei saa, siis ma ei oska kuskil hingetõmbepausi teha, kui ei ole koma mis vihjaks veidi. Poolitamisreeglile pole ma ka veel pihta saanud. Kui muidugi on mingi poolitamisreegel.
32. Nagu ma eelnevalt kirjutasin, siis ilmal pole viga. Ainult et kui tuul puhub, siis ta suudab seda kuidagi teha kolmest suunast korraga, lisaks veel alt ka. Ausõna.
neljapäev, 21. jaanuar 2010
Ilmateade
Lihtsalt lühikene sissekanne selle kohta, et enne kui ma siia tulin, siis olin kuulnud, et siin kohutavalt halb kliima, et ilm on pidevalt paha ja päikest näeb paar korda aastas. Pool talve inimesed üldse välja ei saa minna ja teise poole ka ainult kodust autosse ja autost kontorisse. Kõigile teadmiseks - see on täiesti vale puha jutt. (Kuigi võib ka olla, et tegemist on sellega, et igal pool on ilm täiesti vastupidiseks muutunud võrreldes varasemaga, hea näide selleaastane Eesti TALV). Igatahes miks ma seda just täna kirjutan, on see, et praegu on minu siinviibimise jooksul kõige halvem ilm - kõige halvem ilm tähendab tugevat tuult ja hoovihma. Tänavatel olin päeval juba ihuüksi, kuigi kummisaabastest ja mütsist piisas, et ennast mitte ilmast häirida lasta. Ühesõnaga mulle tundub, et mitte keegi, kes Islandil on elanud ei ole näinud Eesti talve. Mitte seda ilusat külma ilmaga talve, mis on tore ja lõbus, vaid seda kus sa müttad põlvini poris või sulalumes või mingis muus taevasaaduses ja sellepärast nad kujutavad ette, et siin on nii hirmus ilm.
Nüüd ma raudselt söön oma sõnu ja tuul viib mind homme minema vms.
Nüüd ma raudselt söön oma sõnu ja tuul viib mind homme minema vms.
neljapäev, 14. jaanuar 2010
Level kaks
Sel nädalal hakkasin jälle keelekursustel käima. Ma ei tea, kas ma olen vahepeal hästi targaks saanud või on asi uues õpetajas, et naeruväärselt lihtsaid asju meile seal räägitakse. Igatahes see ei ole üldse see, millest ma rääkida tahtsin. Vaid hoopis millestki, mis mind juba esimesel kursusel imestama pani ja nüüd üha enam ja enam.
Nimelt ei saa ma kuidagi aru, kuidas on võimalik, et vahet ei ole, kas ollakse siin olnud neli – viis aastat või paar kuud, tase on kõigil üks ja kõige paremini oskab üldse Daniel, kes on siin olnud tervelt nädala jagu vähem kui mina. Kas need inimesed lihtsalt ei ole varem tahtnud, et neile midagi külge hakkaks ja käisid silmad-kõrvad kinni-lukus ringi? Paratamatult ju kuuled pidevalt keelt, telekas silmad lähevad automaatselt subtiitrite peale, kuigi arusaadav on hoopiski kuuldu. Kui olin siin veidi üle kuu aja olnud, läksin esimest korda kinno. Loomulikult ei kontrollinud ma enne, mis keeles film on - tuli välja, et prantsuse ja tõlge muidugi islandikeelne, aga kuna olin usinalt alati telekat vaadates tõlget lugenud, siis sain filmist päris edukalt aru (arvatavasti) ja mul ei hakanud isegi igav. Ilmselgelt on keele õppimises (ja kindlasti ka muudes asjades) põhiline tahe see selgeks saada, sest ma ei ole küll tähele pannud, et mul keelte peale nüüd hirmsasti annet oleks. Nüüd siis tean, et kui väga tahta võin ka hiina keele ära õppida (see tahtmine küll nüüd vaevalt peale tuleb).
Üks grupp inimesi on tegelikult veel imestama panevam, kui eelnev – nimelt välismaalased, kes on siin olnud nii umbes kolm aastat ja ei räägi ei islandi ega inglise keelt. Enamasti siis Poolast, kuid on ka mujalt. Hea meelega küsiks nende käest, et mis moodi nad on siin üldse hakkama saanud. Kas käisid alguses koguaeg kaart taskus ringi, sest teed küsida ju ei saa, poed valivad vastavalt sellele, kas peab müüjaga rääkima või saab kõik asjad ise kätte? Ja mismoodi küll tööintervjuu välja nägi, sest eeldatavasti nad on nende siinviibitud aastate jooksul ikka tööl ka käinud. Hämmastav lihtsalt. Kahjuks küsida ei saa, sest meil pole ühist keelt.
Nüüd ei tundugi enam nii hämmastav see, kuidas Eestis saab elada sõnakestki eesti keelt rääkimata ja ainult vene keelega läbi ajades. Meil on ikka arvestatav venekeelne elanikkond ja mulle tundub, et nad on niikuinii kokkuhoidev rahvus, nii et lävivad vaid omavahel. Aga 320 000 elanikuga riigis ilma riigikeelt ja inglise keelt osates hakkama saada? Ma ei kujuta ette.
P.S. Aastavahetuse kommetest jms kirjutan millalgi tähelepanekute all. Sellest ei tahtnud kuidagi mingi lugu valmis saada.
Nimelt ei saa ma kuidagi aru, kuidas on võimalik, et vahet ei ole, kas ollakse siin olnud neli – viis aastat või paar kuud, tase on kõigil üks ja kõige paremini oskab üldse Daniel, kes on siin olnud tervelt nädala jagu vähem kui mina. Kas need inimesed lihtsalt ei ole varem tahtnud, et neile midagi külge hakkaks ja käisid silmad-kõrvad kinni-lukus ringi? Paratamatult ju kuuled pidevalt keelt, telekas silmad lähevad automaatselt subtiitrite peale, kuigi arusaadav on hoopiski kuuldu. Kui olin siin veidi üle kuu aja olnud, läksin esimest korda kinno. Loomulikult ei kontrollinud ma enne, mis keeles film on - tuli välja, et prantsuse ja tõlge muidugi islandikeelne, aga kuna olin usinalt alati telekat vaadates tõlget lugenud, siis sain filmist päris edukalt aru (arvatavasti) ja mul ei hakanud isegi igav. Ilmselgelt on keele õppimises (ja kindlasti ka muudes asjades) põhiline tahe see selgeks saada, sest ma ei ole küll tähele pannud, et mul keelte peale nüüd hirmsasti annet oleks. Nüüd siis tean, et kui väga tahta võin ka hiina keele ära õppida (see tahtmine küll nüüd vaevalt peale tuleb).
Üks grupp inimesi on tegelikult veel imestama panevam, kui eelnev – nimelt välismaalased, kes on siin olnud nii umbes kolm aastat ja ei räägi ei islandi ega inglise keelt. Enamasti siis Poolast, kuid on ka mujalt. Hea meelega küsiks nende käest, et mis moodi nad on siin üldse hakkama saanud. Kas käisid alguses koguaeg kaart taskus ringi, sest teed küsida ju ei saa, poed valivad vastavalt sellele, kas peab müüjaga rääkima või saab kõik asjad ise kätte? Ja mismoodi küll tööintervjuu välja nägi, sest eeldatavasti nad on nende siinviibitud aastate jooksul ikka tööl ka käinud. Hämmastav lihtsalt. Kahjuks küsida ei saa, sest meil pole ühist keelt.
Nüüd ei tundugi enam nii hämmastav see, kuidas Eestis saab elada sõnakestki eesti keelt rääkimata ja ainult vene keelega läbi ajades. Meil on ikka arvestatav venekeelne elanikkond ja mulle tundub, et nad on niikuinii kokkuhoidev rahvus, nii et lävivad vaid omavahel. Aga 320 000 elanikuga riigis ilma riigikeelt ja inglise keelt osates hakkama saada? Ma ei kujuta ette.
P.S. Aastavahetuse kommetest jms kirjutan millalgi tähelepanekute all. Sellest ei tahtnud kuidagi mingi lugu valmis saada.
Tellimine:
Postitused (Atom)
