Igas sadamas on vähemalt üks... poolakas.

Olen nüüd juba terve nädala käinud islandi keele kursustel. Ma ei ole kunagi varem olnud osa nii värvikast seltskonnast. Nimelt on meil seal üks tüüp Venetsueelast, padre Diego ka kuskilt Lõuna-Ameerikast, tüdruk Poolast, kaks veidi hirmuäratavat naist Kosovost (kes muide ei räägi inglise keelt), vanamees Portugalist (kes samuti ei räägi inglise keelt ega saa absoluutselt mitte millestki aru ja kellega ma olen korduvalt olnud sunnitud tegema mingeid paaristöid), tüdruk Soomest (kellel on soomlase kohta üllatavalt hea inglise keele hääldus), tüdruk Jeemenist ja siis veel üks nooremapoolne tüüp Šveitsist, kelle küüned on pidevalt mustaks lakitud ja kes tuli Islandile kuueks nädalaks lihtsalt keelt õppima. Mis ta veel kahltasemaks teeb, on see, et ta on vaimustuses soome keelest, sest see olevat nii ilusa kõlaga (nagu WTF?!). Kogu see grupp on veendunud, et mina ja Soome tüdruk saame omavahel vabalt rääkida nii, et kumbki kõneleb oma keelt ja nad keelduvad uskumast vastupidist. Mistõttu ma olen alla andnud ja ei ürita enam selgeks teha, et eesti ja soome keel on tegelikult kaks erinevat keelt, mitte murret.
Islandi keel on ka üks nendest toredatest keeltest, mille puhul hääldusel ja kirjapildil ei tundu aeg-ajalt mitte mingit seost olevat, mis teeb puhtalt lugema õppimise minu jaoks suhteliselt keeruliseks, sest no kui teil on keeles olemas ö-täht, siis miks ei kirjutata sõnasse kohe ö, vaid selle asemel hoopis mingite teiste tähtede kombinatsioon, mida lõppkokkuvõttes ikka hääldan ö-na. Aga kui need erinevad reeglid jms lõpuks selgeks saab, siis arvatavasti saan ka oma ärritusest üle.
Teine probleem, mis islandi keelega tekib, on et siin on meeletult selliseid häälikuid, mida ma ei ole harjunud hääldama ja ausalt öeldes praeguse seisuga ma ei ole isegi kindel, kas mu rääkimiseks mõeldud lihased ja elundid on üldse võimelised neid välja ütlema.
Muidu tundub projekt islandi keel selgeks saada suhteliselt lootusrikas, kuna igapäevaselt nö keele sees olemine ja suhtlemine inimestega, kes inglise keelt ei räägi peaks tekitama sundolukorra see lihtsalt ise selgeks saada. Loodame igatahes parimat.
Bless bless.

Teises kohas

Nii. Mu esimene nädal Islandil on siis möödas ja pool teist ka juba. Peaks mainima, et üllataval kombel see ei erinegi nii palju Eestist või siis mõnest teisest Euroopa riigist, kus ma käinud olen. Ilmselge globaliseerumise märk.
Esimene asi, mis mulle siin silma hakkas oli see, et mitte keegi ei käi jala. Nagu tõsiselt. Alguses kui inimesed autodest mind pidevalt jõllitasid, siis ma arvasin, et erinen kohalikest, nüüdseks aga on juba kolm inimest minult teed küsima tulnud, nii et vist ikka näen islandlane välja, nii et jõllitamine oli tingitud puhtalt minu veidrast harjumisest jala käia. Kõnniteed on inimtühjad, ainult koolilapsed kasutavad neid teatud aegadel, enamuse ajast olen mina ainus jalutaja. Kõigi pooletunniste jalutuskäikude kohta imestatakse siin suu ammuli, et kas ma tõesti läksin sinna jala. Võib olla siin talvel on ilmaolud nii hullud, et ei saa jala käia, aga praegu on ilmad täpselt nagu Eestis, veidi paremad isegi, sest suhteliselt vähe sajab.
Kui te kuskilt loete, et Islandil ei ole üldse puid (mida mina lugesin ja kohe ka uskusin), siis see on ilmselge vale. Nad on linnadesse neid päris palju sisse toonud, linnast väljas sõites on küll tee ääred paljad ja metsapeatuseks peab mõne suurema kivi otsima, aga Reykjavikis on mitmeid metsatukki.
Ühtegi vulkaanikraatrisse ei ole ma veel kiiganud, aga geisrit purskamas olen näinud. Pilti unustasin teha, sest mingid Itaalia turistid palusid mul hoopis endist pilti teha ja kahe kaameraga manööverdamine oli maksimaalne, millega hakkama sain, kolmas ei oleks enam kõne alla tulnud.
Maastik on siin Eestiga võrreldes ikka väga mägine ja künklik. Alguses võttis ikka päris võhmale, aga igapäevane käimine on juba mõju avaldanud ja enam ei ole mingi probleem ülesmäge rühkida. Välja arvatud täna, kui tuul pidi mind mu langevarjurimantliga õhku lennutama ja sihtpunkti jõudes olin ikka suhteliselt vihaseks juba aetud.
Maja kus ma viibin on ehitatud mäe küljele, nii et kui sisened esimesele korrusele, siis ülejäänud ei lähe mitte üles, vaid alla.
To be continued...