Nüüdseks olen pea pool aastat eemalt Eesti uudiseid lugenud. Kui esimesed nädalad-kuud olid seal esinevad näod mulle tuttavad, siis mida aeg edasi, seda enam tekib sinna inimesi, kes on täiesti võõrad. Enamus neist on pärit igasugustest tõsielusaadetest, mis on nii kohutavalt populaarseks saanud. Ma ei saa, mis ometigi viib inimesi ennast sellisel moel eksponeerima ja kuidas see kuulsuseiha nii suureks on kasvanud. Dekolteega üritatakse viieteistkümnest kuulsuseminutist meeleheitlikult kakskümmend välja venitada ja niipea, kui järsku ükspäev enam ei leia end tabloidi esilehelt, siis tuleb kiiresti järgmisesse saatesse minna ja oma isiklik elu kõigile paljastada. Piinlik on lugeda. Saated on kõik ju USAst sisse ostetud ja vaadatakse, et oh seal ju inimesed teevad samamoodi. Võrreldes aga rahvaarvu, siis Eestis teed sa endale sellega kustutamatut kahju, USAs oled reaalselt 15 minutiga unustusse vajunud.
Minu jaoks täiesti tundmatud näod kuulutavad nädalast nädalasse, kuidas nad nüüd oma pruut teist, kolmandat, neljandat korda enam ei peta. Tundub, et nad kõik järgivad ühte kulunud ütlust: „There is no such thing as bad publicity“. Reklaamitakse ennast nii hea kui halvaga nii kaua, kuni ühel päeval järsku on tekkinud illusioon, et nüüd ma olen nii äge küll, et võin oma piltide avaldamise ja intervjuu eest raha küsida, mille peale nad lihtsalt välja naerdakse.
Ega ei saa üle ka printsessidest, kes muule maailmale näitavad, et eesti naised on ainult rikka mehe otsingul, siis imestatakse, miks need inglise poissmehed Hollywoodis ainult ühe asja peal väljas on ja kirtsutatakse nina. Võib arvata küll, et ega see pool välja ei jõua ja reklaamime end rikka kultuuri ja uhke vanalinnaga, aga millegipärast välismaalased teavad Eestit ikka ilusate tüdrukute ja peopealinna poolest, mitte kui Skype’i kodumaana. Kena küll, et on ilusad inimesed, aga see mulje on pigem negatiivse alatooniga ja ma pean vastu raiuma, et ma ei ole siin rikka mehe jahil, vaid võtan endale kodumaale naastes eesti mehe ja saan kartulikoorevärviliste juustega lapsed.
Et nüüd algus ja lõpp kokku omavahel ka läheksid, siis tabloide vaadates jääb Eestist ikka teine mulje, kui ise kohapeal viibides, nii et ei tasu alahinnata stereotüüpide teket, kui ollakse näinud vaid kildu tegelikkusest.
Jutu mõte on siis selles, et nii väikese rahvaarvuga oleme igaüks oma riigi peegel, nagu laps kodu oma ja ei tasu ennast maha teha.
(Ja Karlile – sain küll sinu printsesside sissekandest inspiratsiooni, kui seda kahtlustad.:))
Mulle üldiselt ka tundub, et see "ilusad tüdrukud" on natuke naiivne võtta südamesse. Kui Hollywoodis tervitatakse sind kui "ilusat tüdrukut", siis sellel lausel on väga kindel funktsioon, heh. Vähemalt ma ei nõustu sellega, et Eestis oleks ilusamad tüdrukud kui mujal.
VastaKustutaJa tõesti, peab tunnistama, et ma ei loe eriti eesti lehti, sest seal ei ole midagi lugeda. Kõik uudised on kahe lause pikkused, loendavad mingeid päevakajalisi fakte. Arvamusrubriigid on lehe lõpus ja seal on ka harva midagi läbimõeldut. Buuuuuuuuuu..