Kaine rool

See on amet, mis ma endale küll vist igiammu olen saanud ja ega ma sellest lahti saada ei taha, sest sõita meeldib mulle rohkem kui juua. Igatahes, miks see üldse märkimist väärib, et ma sel laupäeval kaine autojuht olin, on see, et teadaolevalt mujal riikides ei ole päris nulltolerants roolis promilliga olemisel (Islandil on see vist 0,4 vms… ma nagu kuskilt ükskord lugesin) ja peale väikest drinki on täiesti normaalne sõitma minna. Kuna mina olen ikka Eesti Vabariigi uhke kodanik, siis ma jään siiski seal kehtivate seaduste juurde (kuigi kui ma oleksin kakskümmend, siis vaevalt, et mulle siin alkoholi müüdaks lihtsalt sellepärast: „… minu kodumaal tohib küll alates 18. eluaastast viina osta“). See-selleks.

Mind hakkas asja juures häirima see, et inimesed tulevad ikka oma jutuga, et mis see üks klaas ära ole ja no ei saa sa sellest mingit kõva promilli. Ma sain täitsa kurjaks juba. Mul ei tule pähegi autovõtmeid käest kiskuma hakata, kui keegi siin peale klaasi veini otsustab autoga koju sõita. Palun väga. Kui teil see seaduste ja ühiskonnanormide poolest lubatud on, siis anna minna, aga ma ei hakka endale mingeid rumalaid kombeid vägisi külge pookima.

Ma täiesti nõustun sellega, et inimene võib õhtusöögi kõrvale juua klaasi veini ja on täiesti võimeline autot juhtima. Ja kui riigis ei ole probleemiks joobes juhid ja ülepäeviti ei ole uudised, et jälle keegi purjus peaga sõitis millelegi/kellelegi otsa/surnuks/vigaseks, siis pole vajagi hakata parandama midagi, mis katki pole.

Aga meil kallil isamaal on selle koha pealt küll katki ja parandamiseks tulebki luua nulltolerants ja kriminaalkaristus kaela väänata.

Jutt sai nüüd väga äkki otsa, aga mul pole rohkem midagi öelda... kui siis ainult, et sõitke kaine peaga.

Ilma- ja autojutule jätkuks: ükspäev selle suure tormi, tuule ja vihmaga rühkisin linna poole, sõidab mingi auto vastu ja tuututab (ma tõesti ei tunne selles linnas mitte kedagi, kes mind nii tüütult tervitada võiks). Hästi kurjaks ja mõtlesin, et ta võiks seisma jääda ja autost välja tulla ja siis ma teeks talle Peeter Oja. Nüüdseks mu raev on lahtunud, aga sel hetkel olin ikka püha viha täis. Ja see tuututamine on siin suht populaarne, nad ei ole ikka üldse harjunud, et kõnniteedel inimesed käivad ka. Imeasi olen.