Alles nüüd hakkab Islandi ilm oma tõelist palet paljastama. Eestis on kevadilmad küll ka suhteliselt heitlikud, aga siin kisub asi juba meeleheite piirimaile. Eelmisel nädalal näiteks oli fake-kevadilm, kui aknast lausa kutsus päikese kätte peesitama, aga niipea kui uksest välja astusid lõikas teravalt külm tuul ihusse. Jalutuskäikudel ei aidanud sooja saamiseks isegi kiirkõnd – kuigi mu sammumeeter pani kolmandiku sammudest jooksu arvele, soojem sellest ei hakanud. Laupäeva hommikul välja minnes pakkisin siis ennast kubujussi kostüümi, esialgu tundus see kõige halvem otsus üldse, sest järsku oli päriselt kevad väljas ja soe. Kuid siis sain jälle õpetuse, et siin ei tasu ilma suhtes kunagi ennatlikke järeldusi teha. Poole tunni pärast oli juba väiksemat sorti lumetorm, millele järgnes taas soe päikesepaiste, siis rahe, lumi, päike, pilved, külm tuul, lumi, soe tuul, kuum päike ja see tempo, milles need muutused toimusid oli lausa uskumatu. Mina näiteks sellist kiirust ei usuks, kui poleks ise läbi elanud.
Lisaks olen ma siin veel tunda saanud kahte täiesti uut tüüpi vihma – esimene neist on siis selline, et käid ja käid, mitte mingit vihma ei tunne, aga kui sihtkohta jõuad, siis mingil imetabasel moel oleksid justkui veest läbi kõndinud. Teine on aga vastupidine – tunned kuidas vihma sajab, näed kuidas vihma sajab, aga salapärastel põhjustel jääd täiesti kuivaks. Ja muidugi on esindatud ka kõige tavalisem vihm, mille piisad teevad lausa haiget, nagu keegi loobiks herneid vastu nägu ja ootuspäraselt oled ka läbimärg.
Täna on see on viimane ja eile oli teine. Homme loodetavasti on kevad tagasi, mis siin ka paar päeva vältas ja ma ennatlikult (jälle astusin samasse ämbrisse) kummikud kuskile kapipõhja peitsin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar