… kevad siin. Ehk siis Islandil on ilmad nii kevadised kui üldse olla saavad. Neljapäeval käisime matkamas. Reykjaviki lähedal asub Esja mägi, mis on nii turistide kui kohalike seas populaarne koht. Niipea kui ilmad ilusaks lähevad, on mägi inimesi täis. Kuna läksime juba hommikul, siis oli parkla veel suhteliselt tühi, kuid peale lõunat oli seis juba hoopis teine.
Igatahes on teekond mäe tippu päris pikk. Meeles tuleb kindlasti pidada, et minu mäekogemused piirduvad Suure Munamäe ja Viidumäega, nii et päris objektiivne ma hindama ei ole. Alguses oli rada kena ja lai, kuid mida edasi, seda kitsamaks, kivisemaks ja märkamatumaks see muutus, mistõttu lõpuks selle ka täiesti silmist kaotasime.
Loodus oli seal kirjeldamatult ilus, nii et ma ei hakka üldse üritama ja võite kõik pilte vaadata. Rajal oli kolm raskusastet, mulle isiklikult oli esimene juba päris väsitav, kuna Lossivallidel üles-alla jooksmine just päris mäeks sind ette ei valmista. Nagu selgus, siis teine ja kolmas tase ei olnudki mitte võhmale võtmise poolest rasked, pigem oli raskusi tasakaalu hoidmisega. Üleüldse meenutas kogu see retk arvutimängu, kus iga natukese aja tagant level kõrgemale said – lugesime kokku seitse taset, millest viimane tähendas seda, et järsu mäenõlva peal kive pidid otsima, sest õhukesel lumel ei olnud mingit pidamist (kuuendal tasemel olid kivid puhtad, seitsmendal aga jääga kaetud). See-tõttu lõpus mingi hetk toimus hargnemine – kes otsustas alla tagasi minna ja kes ikka veel need viimased paarkümmend meetrit läbida, et tippu jõuda. Muidugi poleks olukord nii keeruliseks osutunud, kui oleksime rajal püsinud, kuid pruunid ketid hallil kaljutaustal just silma ei hakka ja järgnesime kellegi teise hullumeelsetes jalajälgedes. Tagantjärgi mõeldes ei tundugi see nii ohtlik, aga oma üksiku kivi külge klammerdudes oli mingi hetk küll tunne, et üles pole enam võimalik minna ja alla minek ei tule kõne allagi.
Viiest kaks lõpuks sinna tippu ka jõudsid – mina ja Soome tüdruk. Päris uhke tunne oli küll. Veel parem aga siis, kui olin all tagasi, kuna see ei osutunud mitte palju kergemaks. Alustasime alla minekul õigel rajal, aga – üllatus üllatus – kaotasin selle taaskord silmist. Aga sellest peaaegu 90 kraadisest seinast ma kuidagimoodi alla sain ilma ühegi äparduseta. Peale seda eksimist õnneks jõudsin juba õigele teele, mis ülejäänud osa oli õnneks piisavalt silmapaistev. Nagu välja tuli, siis olin väga otsetee leidnud, sest teised oli minust kõvasti alles kõvasti kõrgemal, mis andis hea võimaluse veidi pehme sambla sees päikest nautida. Ilmaga vedas väga – ilus päikesepaiste ja 12 kraadi sooja.
Numbrites on siis meie retk selline: läbisime 10 km, alustasime 51 m merepinnast ja kõige kõrgem koht 826 m, kokku kulus viis tundi.
Tegelikult ma tahtsin siia juurde ka Jaapani turistist kirjutada, aga läheb pikaks, sellest teine päev.
Ja hakkas aina kitsamaks minema (level kaks)
Level kaks
Kui tundus, et ei saa enam alla ega üles, aga vähemalt vaade oli ilus (level kuus)
Nice and understandable ;)
VastaKustutaYou have to write your own version to understand. :D
VastaKustuta