Eelmisel nädalavahetusel käisin lõpuks tutvumas ka Reykjaviki ööeluga. Alustasime oma teekonda Hafnafjördurist (mis on minu elupaigaks), kus proovisime kurikuulsat mädandatud haikala, millele juuakse peale pits jooki nimega Black Death. Kahjuks pean ütlema, et pettusin mõlemas. Kahtlustan, et sattusime mingi kerge turistiversiooni otsa, kuna kala oli suhteliselt maitsetu, jook oli väidetavalt 40-promilline, kuid pitsi Eesti viinaga seda nüüd küll võrrelda ei saa. Kui kala oleks olnud nii tugeva ja jubeda maitsega, kui räägitakse, siis antud joogist ei oleks selle alla loputamiseks kaugeltki piisanud.
Edasi liikusime Reykjavikki, mis on umbes 10 km Hafnafjördurist. Kesklinnas käis päris korralik melu. Peatänava ääres on suhteliselt palju baare ja kohvikuid, inimesed liikusid muudkui ühest teise ja tänav ise oli pidevalt rahvast täis. Sel laupäeval sõitsin sealt autoga läbi ja mingit kiirust arendada ei saa, kuna inimesed voorivad autoteel. Ilmselt üleüldise globaliseerumise tulemusena suuremaid erinevusi Tallinna ööeluga ma ei märganud. Kokteilimenüüd on väikeste erinevustega, kuid peamised joogid on ikka samad, inimesed liiguvad samamoodi baaridest klubidesse ja sealt rämpstoidukohvikuisse, kontsakingi kantakse koduteel näpuotsas (kuigi Eestis oktoobri lõpus seda vist väga ei näe) ja mehed arvavad, et joogiga ostavad nad endale ka automaatselt telefoninumbri ja/või kaaslase kogu õhtuks.
Loodetavasti ajapikku tuleb elamusterohkemaid peoõhtuid.
PS. iPhone on lõpuks ka siia jõudnud ja maksab hingehinda.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar